Kõik, kel on lihtsat inglise keelt mõistvad lapsed või kes end piisavalt lapsemeelsetena tunnevad, võiksid kaia seda:
http://sendables.jibjab.com/originals/big_box_mart
Laenasin Strandbergi blogist lõbusa multika ilmamajanduse toimimisest. Et kui nüüd nädalavahetusel suuremat sorti poodlemiseks minema peaks, siis ärge vaeseid hiinlasi unustage :P
laupäev, 24. oktoober 2009
kolmapäev, 21. oktoober 2009
Kontrollime või õpetame?
Nõndaks. Tänase kirjutis palun jälle aurulaske alla lugeda.
Oletame, et meil on kaks keskealist daami.
Pedagoog on oma ala tõeline asjatundja. Tema koostab vasaku käega igasuguseid õppematerjale ja tema endised õpilased näevad temast ikka veel hirmu- ja õudusesegaseid unesid. Ta valdab oma ainet une päält ja kõrgtasemel. Pedagoog õpetab eliitkoolis, ja seda on temast igal sammul näha.
Pedagoog usub, et edu tuleb üksnes läbi valu ja vaeva. Kui temal on halb päev, laob ta lastele kahtesid, nagu torust tuleb. Võtku end kokku, rajakad! Vaat kui meie omal ajal ... Viiburi sõjakoolis... jaa! Olime usinad ega julgenud õpetaja juuresolekul hingatagi. Noorus on hukas, ja seda tuleb talle läbi hindamissüsteemi pidevalt selgitada.
Pedagoogi ainetund koosneb tavaliselt kas tunnikontrollist või kontrolltööst, seejärel deklameerivad õpilased kodusloetut (hindele). Viis minutit seletab pedagoog ka uut osa ning sisulise töö teeb laps kodus (kas siis lapsevanema abiga või ilma). Hinnetel puudub seos teadmistega, pigem hindab pedagoog ilukirja ja töövihikute ümbrispabereid. Äärmisel juhul on hindel seos sooviga demonstreerida oma jõupositsiooni õpilase üle. Aritmeetiline keskmine, häh. Varem väljapandud veerandihinne? Tahan, panen, tahan, muudan :P Kes ainest lisaks teada tahavad, kasutage abiõpetaja tasulisi teenuseid. Abiõpetaja meiliaadresse jagab pedagoog lahkelt.
Pedagoogi elus on üks ääretult suur, jube ja mõttetu tragöödia. Sellest lapsed ei tea. Tegemist on täiesti koolivälise asjaga, kuid pedagoog on ju koolisisene. Loomulikult on üks alandet veerandihinne või klassitäis öötööd ja padjatäite kaupa lapsepisaraid selle tragöödia kõrval täielik nohu. Pedagoogile siis, mitte lastele ja nende vanemaile.
Pedagoog usub ise, et ta on hea õpetaja. Lapsed nii ei arva.
Õpetaja on oma ala tõeline asjatundja. Ka tema suudab ise õppematerjale koostada. Õpetaja tunde iseloomustab aga eakohasus ja oskus luua süsteemi hunnikust näiliselt seosetutest faktidest. Õpetaja on tagasihoidlik, kuid tema tunnis on kord. Õpikut tunnis palju ei loeta, tehakse praktilisi harjutusi ja juhendatavat rühmatööd. Huvitaval kombel saab tund 45 minutiga märkamatult läbi. Kodutööd õpetaja tavaliselt hulganisti ei jäta - lastel ju niigi koolivälist tegevust ka. Paar korda veerandis kontrollib õpetaja laste teadmisi ning jooksvad hindedki tulevad tunnitöö käigus kuidagi iseenesest. Kui laps tunneb aine vastu süvendet huvi, annab õpetaja talle lahkelt materjali lisaks ning juhendab soovitud allikateni. Kõige teadmisjanulisematega jõuab õpetaja teha ringitööd ja juhendada nende iseseisvaid uurimusi. Õpetaja töötab tavakoolis, aga tema õpilased teevad aineolümpiaadidel silmad ette eliitkoolilastele. Tõelised väänikudki respekteerivad õpetajat ning meenutavad teda ka aastate pärast sooja sõnaga.
Õpetajal on neli last ja rahulik pereelu. Tema tasakaalukus on eeskujuks ka kolleegidele.
Õpetaja ise arvab, et ta on suhteliselt keskpärane pedagoog. Lapsed armastavad teda.
Suhteliselt mustvalge sai. Läbi utreerimise saab siiski ette skaala, kuhu vahele mahuvad ülejäänud inimesed, kes meie lapsi igapäevaselt õpetavad.
"Tasuta" hariduse kvaliteet kõigub seinast seina. Niikaua, kui osade õpetajate ning ka lapsevanemate arvates peabki õpe olema vastumeelne, raske ja vaevaline, pudeneb meil jätkuvalt põhikoolist aastas 1000 last. Enamus poisid, just needsamad mehed ja isad, kes on kunagi kaaslasteks meie tütardele ja vanemaiks meie lapselastele.
Et see justnagu polegi kellegi asi. Metsa raiutakse, laastud lendavad?
teisipäev, 20. oktoober 2009
Valus (valimisteemaline vent)
Vahel teeb sisepaguluses elamine natukene haiget.
Pidin lapsele täna valimistulemusi selgitama. Mitte aiult hetkenumbreid, sai ka ajaloost pisut räägitud. Neli aastat olnud ja tulevaste valimisteni on kümnese jaoks hirmpikk aeg.
Valus hakkas siis, kui laps suuril silmil esines sama seisukohaga, millega Kotkaski. Et miks me ometi Eestist ära ei koli? Jah, tõepoolest. Miks?
1. Kliimat pole meil ju teatavasti ollagi, umbes miljoonil päeval aastas tuleb taevast hallikat tatti ja õhutemperatuur ei suuda kuidagi ära otsustada, kas olla pisut alla või üle viie kraadi;
2. Loosungite üheülbalisus ajab ka algklassilapsed nutma. Huvitav, milliste hämmastavate hüüdlausetega meid järgmistel valimistel õnnistatakse? Ahjaa, pakun, et sloganeid enam ei tule, Mongoolias ja Afganistanis pidid juba piktogrammid olema. Arvestades haridussüsteemi, mis funktsionaalset kirjaoskust edendama ei kipu, saamegi varsti ideaalse elektoraadi: kirjaoskamatu, rehkendussuutmatu, aga see-eest manipuleeritav ja lihtsameelne;
3. Sellist Tallinna, nagu meie kunagine kodulinn oli, ei ole enam olemas ega tule suure tõenäosusega meie eluea jooksul enam kunagi. See on märkamatult asendatud betoonist ja klaasist Kuubistaniga, mille sees ja ümber lookleb Autostan. Proovige sääl jala käia ehk siis rattaga sõita ja taipate, mida ma mõtlen. Kui juba kusagil end linnaelukaks teha, siis sobib ju mõni teine EL linn, kus planeerijail rohkem taipu, rahval enam lapsesõbralikkust ja valitsejail oidu.
Herr president ütles oma hiljutises sõnavõtus, et kõrge valimistel osalenute % näitavat, et rahvas pole veel poliitikast (ja poliitikuist) võõrandunud. Huvitav, kas ta selle väljaütlemise ajal ei võinud mõelda, et ehk oli tegu meeleheitliku katsega kuidagigi ümbritsevat absurdi mõjutada?
Olgem eneste vastu ausad. Meid on rahvana liiga vähe et kvaliteetse riigina püsida. Ja selle vähesegagi käime me pillavalt ümber. Ikka näikse meil olevat liigpalju inimesi, et neid teedel tappa, eluviisitõbedesse sumbuda ja surra lasta, mõttetuil ametikohtadel sisutühja tööd teha lubada või kasvõi koolipingis rumalaks ja mõtlemisvõimetuks "õpetada". Ma olen nõus, et iga rahvas on oma valitsejaid väärt. Aga mul on raske samastuda rahvaga, kes selliseid tüüpe järjekindlalt tagasi valib. Miskipärast näib mulle, et on ühiskondi, kus säänsed lastehaigused on ammu läbi põetud. Või siis on indiviidi anonüümsus ja kaugus riigist ning kohalikust omavalitsusest niivõrd suur, et see ei häiri.
Milleks üldse sääne pessimistlik öine aurulask? Eks ikka hirmust, et kui lähiaastail pere elukohariigi suhtes vajalikud otsused vastu võtmata jääma peaksid, saan ma kunagi meie imelise sotsiaalsüsteemi toel isiklike laste töid-tegemisi vaid kaugustest jälgida. Huvitav, kui palju on Eestis selliseid "sõduriemasid", kelle lapsed väljamaal leiba teenimas ning koju naasta ei mõtlegi?
reede, 16. oktoober 2009
Elagem täna
Ma pole eriline popisõber, aga
kena tütarlaps laulab mulle vahel, kui töö liiga rutiinseks kiskuma kipub ja seeläbi näib, et valmisvarutud virna kahanemine üha aeglustub.
Vahel on töösõltlus samasugune narkomaania, kui alkoholism või trennitõbi. Viimaseid kahte olen riivamisi näinud, esimest aastaid põdenud.
Osadele inimestele oleks justkui omane lahustuda mingis väljamõeldud elus. Vahel võib see olla eskapism suurte ja tõsiste probleemide eest. Kui su lähedane haiglas voolikute all vaevleb ning sa mõttepaguluseks end töö, veini või spordiga tapad, võib see ju mõistetav olla. Sama kehtib leinajärgse taastumisperioodi kohta. Probleemiks muutub sääne põgenemine ilmselt siis, kui olukordade venimise või siis sõltuvusaldis natuuri tõttu selline käitumine harjumuseks muutub.
Jah, tõepoolest. Mul on nii endale kui ka nii mõnelegi sõltujale häid uudiseid:
1. töö saab tehtud ka ilma sinuta. Pole olemas mingit "hakkan elama siis, kui .... " elu. On vaid see, mis praegu halastamatult tiksub. Laleh on jõudnud juba 2*3:36 laulda. Seitse minutit mu ainukordsest elust :P
2. viimase piirini tuunitud keha võib küll kena kaeda olla, aga ehk vajab lõõgastust pigem su vaim? Ehk tahavad kordumatut sinu-aega lapsed, elukaaslane või vanemad? Loomulikult on pärast tõsisemat tõbe hiiglama tore, kui jälle liikuda saad kuid seda liikumist tuleb teha mõõdutundega.
3. Veiniuimas oleme me kõik kangelastegusid korda saatnud ja surematuid teoseid loonud :P Iseasi, kas see kangelaseelu ja loometegevus lõppeks nii ära ei kurna, et kulutet kestaga muud targemat teha pole, kui karskusseltsile eksponaadiks saata ;)
Nõnda siis. Selle enesekriitilise manitsusega täna lõpetaksingi. Elagem tänases. Ja mitte pelust, et homset ei pruugi tulla. Reeglina see siiski tuleb. Pidevalt minevikus või tulevikus elamine ei jäta lihtsalt hetke vaatlemiseks aega.
Aga just see käesolev hetk ongi nii ehe ja ilus.
esmaspäev, 5. oktoober 2009
Vene kriis
Töö kolmel ametikohal üheaegselt võib aastatepikku inimese üksjagu läbi kulutada.
Mäletan töiseid öid, Londonis tähtajad kukkumas. Päeval sai juhendet alluvaid, kelle, olgem ausad, oleks pidanud esmajärgus hoopis ära koondama. Aga siis ma veel ei teadnud, millist madu ma tagatoas soendan... ;) Arvasin, et inimene on lihtsalt väheste võimetega ja küündimatu. Selgus siiski, et see, millest Looja intellekti poolel ilma oli jätnud, oli täitunud hoopis oskusega õigel ajal kirves selga lüüa. Osav näitleja, kuid tülgastusest valetunnistaja vastu ei lähe mu emotsioon siin mitte kaugemale. See kretiin pole seda väärt. Igaüks meist peab kord oma tegudest aru andma. Osadele sest seltskonnast on see tund juba saabunud, osadele veel tulemas. Vahel on hämmastav, kui vähe see mind liigutab. Justkui kuivanud kaselehed tuules on alatult käituvad inimesed minu jaoks. Ja kui neid see pendel lõpuks tagasilöögis tabab, ei jaksa ma tunda hääd meelt, justnagu kurbus kaselehtede huku üle on mulle võõras. Ainult ükskõiksus on jäänud.
Niisiis. Tagasi kuvari manu, aastat kümme tagasi.
Vene kriis??
Kohvi üledoosis organism ei suuda kommentaare retsenseerides siiski jõuetult pääd vangutamata jätta. Mida põrgut on kohalikul küündimatusel end välja vabandada Vene kriisiga? Olukord, kus kompaniid juhivad juba ammu allhankijad ning diilerid oma soovide ja tahtmistega, kus vastutav juhtkond viibib konstantses joobes ja seetõttu juba ammu juhtimissuutmatu on, kus seatavad ebarealistlikud eesmärgid kuuluvad juskui ulmejuttude paremikku... mida peaks Vene kriis selles olukorras tegema? Kogu süü enese pääle võtma? Yeah, right.
Miks ma seda kirjutan?
Aga selleks, et kui mõni teine noor ema praegu kusagil betoonist ja klaasist puuris oma ainukordset elu raiskama peaks, kirjutades tulemuste kommentaariks juhtkonna survel või siis iseenese tarkusest "majandussurutis", "finantsturgude kollaps" või muud säärast, ise suurepäraselt teades, et tegemist on kohalike tontide saamatuse elik küündimatusega, peatuks ta hetkeks ja mõtleks. Mõtleks, et kas see iseenesemüümine lõppeks liiga kalliks ei lähe. Et kas etem oleks jääda harjumuspäraselt ausaks. Mõtleks, kas olukord, et rahvusvaheline suurkontsern, olles omandanud kohaliku keti, koondab 3/4 töötajaist ning jagab "suurenenud efektiivsusest" ning "äriüksuste sünergiast" lämisedes tekkinud töökoorma allesjäänute vahel, et siis need äraaetud hobused mõne aasta pärast kuklalasuga igavestele karjamaadele saata, on ikka see, kus ta oma laste ja pere arvelt 20-tunniseid tööpäevi tegema peaks.
Vene kriis ei tähenda siinses kirjatükis mitte toda 1998/1999 aastal Eestit tabanud transiitturu ärakukkumist. Vene kriis on mõiste, mis on sest ajast minu jaoks oluliselt laiem. Vene kriis on vene ajal elanute hinges valitsev eetiline tühimik. Enamik ebaeetiliselt käitujaist on mitte nii ammusel nõukaajal olnudki pugejad, päälekaebajad, koputajad, parteilised ussikesed ja muud põlastusväärsed tõugud. Olendid, kes pole väärt kandma inimese nime. Just needsamad inimesed, kes naabertalu hää õunaaeda ja viljakaid põlde kaedes külanõukogus koputamas käisid. Südames kloppimas paaniline hirm - kas jõuan teise enne tanki alla lükata, kui tema minu? Igasugune hilisem kahetsus ja süütunne on teeseldud ja kasutu - just niisama ebasiiras, kui mütsimudiv naabrimees mu Siberist tagasiroomanud ja kodulakka surema jäänud vanaonu sängiveerel.
Vene kriisi võib mõista loodusseaduste koha päält. Söö ise või saa söödud, seda võime looduses näha iga päev. Kui loomad lähtuksid mingeist kõrgemaist põhimõtteist, näituseks keelduksid ründamast pesa ja poegi kaitsvat vigastet emalindu, oleks see ju humaansuse eredaim näide? Hästi, loomariigis sellist käitumist ei kohta ning kõik ongi üles ehitet puhtale pragmatismile. Miks siis teeskleme inimestena, et meil on kultuurikiht? Miks tunneme meeleliigutust, kui näeme kunstiteost või loeme raamatut, kus on kirjeldatud tavapärasest erinevat käitumist? Kas poleks õigem olla siirad, ning tunnistada, et Vene kriis on meist hävitanud kõige inimliku alged? Need vähesed, kel mingigi selgroog säilinud on, võiks ju korjata mõnele laiule reservaati, et nad, ullikesed, kriisimaailmas ei hukkuks. Inimühiskonnast ei tule isoleerida mitte kurjategijaid, sest inimese südamesse teine inimene ei näe. Ühiskonnast tuleks eemaldada just need, kes kriisielanikena käituda ei suuda. Need, kes vaatamata kõigele ei ole valmis omakasu nimel teiste elu ja tervist hävitama. Need, kes majandusliku kasu nimel pole valmis merd, maad ja metsa rüvetama. Okei, needki, kes kräppi süüa ei suuda, just seda, mida toodab meile onu K****a :P
Viimane skandaalihakatis (esimene leedi vs. kräpikompanii) on tegelikult halenaljakas. Kui üks vastutustundlik ema oma pere tarbijaeelistusi väljendab, ei peaks kollakirjandus sellest küll mingit teemat tegema. Ka argumendid, millega kräpikompanii end kaitses, olid kui halva PR-i õpikust maha viksitud. Keda huvitab, et te ekspordite või mõned närused millid makse maksate, kui rikutud tervisega lapsukesed haigekassa kõhna rahakoti tohterdada jäävad? Oleksid nad vastukaaluks mõne tervislikuma maiustuste seeria tootmisse saatnud, võiks nende küündimatut viginat ju isegi uskuda. Ja too Postimehe ajakirjanik, kes sellise mõttetu saasta kokku keeras, võiks pisut kah peeglisse vaadata. Need lehed, kus kollase mölaga klikke teenitakse, olid vanasti hoopis teiste nimedega. Hääd ajakirjandust eristab kõmujanulisest just see, et faktil ja arvamusel tehakse vahet ning ajakirjaniku ennastimetlev seisukoht ei lehvi kollase plaguna läbi kogu artikli.
Hääküll. Kriisiteema tänaseks lõhki löödud. Järjekordne maailmaparandamine valmis ning koos sellega ka aeg asuda usinaks. Nii usinaks, kui see praeguses olukorras võimalik :)
kolmapäev, 23. september 2009
Erakluse võlu ja õud
Viimaste nädalate töökoormus on mu üsna kuivaks väänanud. Niisutasin vaimu ohtra väärtkirjandusega (lühikesed, kuid sisukad teosed on praegusel ajal suurimaks sõbraks). Lugemine, mu lapsepõlve meelistegevus ja tol hetkel asendamatuna tundunud väljapääs täiskasvanumaailmas valitsevast silmakirjalikkusest, on jätkuvalt kosutav. Liigses numbriilmas pusimises vaesub kõnekeel sinnamaani, et unustad, milliseid imelisi väljendeid eesti keeles üldse olemas on.
Veider on see, et ma neelan raamatuid aplalt, nagu janune kaevul :) Ning justnagu joonud inimene ei mäleta paar päeva tagasi joodud vee maiku, ei mäleta ma sageli paari nädala pärast enam loetu kõiki tegelasi või sündmusi. Pelgan, et minu jaoks ongi oluline protsess, just lugemisest saadav nauding ja unustus.
Nüüd teema manu. Olen viimasel nädalal mõelnud sellele, kas inimloom on loodud olema üksi või karjakesi. Rein Raua viimatiloetus oli kirjas mõte, mis võis mälu järgi olla umbes sääne: niipea, kui indiviidil tekivad vaimlised huvid, on ta tavaühiskonnas automaatselt väljatõugatu. Enamik keeldub mõistmast, miks osad ei soovigi piiramatult tarbida ning "naabrist parem olla", isegi kui see majanduslikult võimalik oleks. Viga, mida ma siin korduvalt teen (ning ilmselt pole see mulle ainuomane), on see, et asun justkui kaitsepositsioonis selgitama, miks ma siiski nõndaviisi käitun etc. etc. Roheline ilmavaade võib olla ka vaikne ja teadlik valik, ilma et tarvitseks end alati puude külge aheldada või vaalu kallistamas käia ;) Mis mulle sest vaatest enim meeldib ongi just hooliv suhtumine kaasinimestesse. Vahel näikse ununevat, et keskkonnakaitses võiksime kaitsta ka seda kooslust, kus igapäevaselt viibime, olgu selleks klass, kollektiiv, pere või muu sääne rakukene.
Tarbimisest hää artikkel (märgatagu pealkirjas sisalduvat irooniat):
http://www.postimees.ee/?id=166583
Hääküll. Tagasi erakluse juurde.
Oletame, et meil on 1 vigastet jalg. On suhteliselt tõenäoline, et kui sellele toetumine valu teeb, säästame me end ringilonkamisest ning kasutame vajadusel abivahendeid, olgu selleks siis kargud elik muu säärane.
Oletame et meil on 1 vigasaand hing. On ilmselt samuti suhteliselt tõenäoline, et kui suhtlemine ja hingeavamine haiget teeb, loobume me sellest perioodiks, mil toimub hingekosutus. Äärmisel hädavajadusel suhtlemiseks kasutame abivahendeid: kirjad, telefon, arvuti ;)
Sellise määratluse juures on erakluse puhul tegemist puhtakujulise enesekaitsega. Valikuline suhtlemine iseenese haavatava mina kaitseks ei peaks olema taunitav. Kurb on see, et mida rohkem oma meelistegevustega tegeled (loed, ennast harid ning endasugustega suhtled), seda tülgastavamaks muutub ülejäänud asisus, labasus ja pääliskaudsus. See makorda süvendab eraldumist veelgi.
Erakluse võlu ongi just samas. Kui sul on õnnestunud tekitada enesele vaikiva veidriku oreool, võid rahus rüübata oma lemmikürtidest teed, neelata paljuile mõistetamatuid raamatuid, nokitseda päevade kaupa lemmikraportite kallal, jalutada tundide kaupa rabas või padrikus ning suhelda just nendega, kellega vajalikuks pead. Lisaks kõigele on hämmastav, kui vähe kulub sellise eluviisi juures raha :P
Kokkuvõtteks peab vist otsata kurbusega leidma, et puhtakujuline eraklus ei ole pereinimese jaoks. Olukorras, kus käblikud süüa ning ketse nõuavad, tuleb aegajalt oma uitilmast reaalsusesse naasta. Mitte, et see ebameeldiv oleks, oh ei, pigem vastupidi. Ning kuna ma ei suutnud välja mõelda ühtegi meetodit saamaks vanaemaks saamata kõigepäält emaks, siis talun reipalt oma mõtlemisvõimetuse "ilusaid, kuid laisku" tagajärgi ;)
Veider on see, et ma neelan raamatuid aplalt, nagu janune kaevul :) Ning justnagu joonud inimene ei mäleta paar päeva tagasi joodud vee maiku, ei mäleta ma sageli paari nädala pärast enam loetu kõiki tegelasi või sündmusi. Pelgan, et minu jaoks ongi oluline protsess, just lugemisest saadav nauding ja unustus.
Nüüd teema manu. Olen viimasel nädalal mõelnud sellele, kas inimloom on loodud olema üksi või karjakesi. Rein Raua viimatiloetus oli kirjas mõte, mis võis mälu järgi olla umbes sääne: niipea, kui indiviidil tekivad vaimlised huvid, on ta tavaühiskonnas automaatselt väljatõugatu. Enamik keeldub mõistmast, miks osad ei soovigi piiramatult tarbida ning "naabrist parem olla", isegi kui see majanduslikult võimalik oleks. Viga, mida ma siin korduvalt teen (ning ilmselt pole see mulle ainuomane), on see, et asun justkui kaitsepositsioonis selgitama, miks ma siiski nõndaviisi käitun etc. etc. Roheline ilmavaade võib olla ka vaikne ja teadlik valik, ilma et tarvitseks end alati puude külge aheldada või vaalu kallistamas käia ;) Mis mulle sest vaatest enim meeldib ongi just hooliv suhtumine kaasinimestesse. Vahel näikse ununevat, et keskkonnakaitses võiksime kaitsta ka seda kooslust, kus igapäevaselt viibime, olgu selleks klass, kollektiiv, pere või muu sääne rakukene.
Tarbimisest hää artikkel (märgatagu pealkirjas sisalduvat irooniat):
http://www.postimees.ee/?id=166583
Hääküll. Tagasi erakluse juurde.
Oletame, et meil on 1 vigastet jalg. On suhteliselt tõenäoline, et kui sellele toetumine valu teeb, säästame me end ringilonkamisest ning kasutame vajadusel abivahendeid, olgu selleks siis kargud elik muu säärane.
Oletame et meil on 1 vigasaand hing. On ilmselt samuti suhteliselt tõenäoline, et kui suhtlemine ja hingeavamine haiget teeb, loobume me sellest perioodiks, mil toimub hingekosutus. Äärmisel hädavajadusel suhtlemiseks kasutame abivahendeid: kirjad, telefon, arvuti ;)
Sellise määratluse juures on erakluse puhul tegemist puhtakujulise enesekaitsega. Valikuline suhtlemine iseenese haavatava mina kaitseks ei peaks olema taunitav. Kurb on see, et mida rohkem oma meelistegevustega tegeled (loed, ennast harid ning endasugustega suhtled), seda tülgastavamaks muutub ülejäänud asisus, labasus ja pääliskaudsus. See makorda süvendab eraldumist veelgi.
Erakluse võlu ongi just samas. Kui sul on õnnestunud tekitada enesele vaikiva veidriku oreool, võid rahus rüübata oma lemmikürtidest teed, neelata paljuile mõistetamatuid raamatuid, nokitseda päevade kaupa lemmikraportite kallal, jalutada tundide kaupa rabas või padrikus ning suhelda just nendega, kellega vajalikuks pead. Lisaks kõigele on hämmastav, kui vähe kulub sellise eluviisi juures raha :P
Kokkuvõtteks peab vist otsata kurbusega leidma, et puhtakujuline eraklus ei ole pereinimese jaoks. Olukorras, kus käblikud süüa ning ketse nõuavad, tuleb aegajalt oma uitilmast reaalsusesse naasta. Mitte, et see ebameeldiv oleks, oh ei, pigem vastupidi. Ning kuna ma ei suutnud välja mõelda ühtegi meetodit saamaks vanaemaks saamata kõigepäält emaks, siis talun reipalt oma mõtlemisvõimetuse "ilusaid, kuid laisku" tagajärgi ;)
reede, 18. september 2009
Laenan linki
Rohelised otsisid hijaaegu pikajalgset ja taimtoidulist modelli. Pakkusin end. Tulemus siin:
Mina vasakul, Tümpsa rollis :P
Tervitan Orwelli-sõpru ;)
neljapäev, 10. september 2009
Leinad ja kaotused
Masu-nimelises vabariigihakatises on ehk kohane mõelda pisut eestlaste kollektiivse pessimismi pääle.
Ma olen küll suhteliselt ajalookauge (nõukakooli toode, mis parata :P), kuid ajuti näib mulle, et praeguses ajas on teatavaid paralleele esimese iseseisvusperioodiga.
Jah, keerulistel aegadel ja ühis(t)e välisvaenlas(t)e olemasolul on eestlased võidelnud Vabadussõjas ja seisnud Balti ketis. Niipea aga, kui raske aeg läbi ning võimalusterohke aeg käes on kadedaid kõõrdpilke, selgapussitamist ning teiste arvelt enese upitamist küll & veel.
Elu keskpaiga liginedes mõtleme me kõik ehk enam oma juurtele. Nii minagi. Hiljutised seebiooperlikud seigad pereasjus ja sellest tulenev geneetilise tühimiku tundmine panevad vahel kaaluma, et ehk on mus isaliinis slaavi elik isegi juudi verd. Perenimi jätab ohtralt võimalusi :P Teiste rahvuste suhtes tolerantne olen ma peaaegu kogu teadliku elu olnud. Õnneks on elu mulle lisaks hämmastavatele looduse eksitustele ka imetabaselt tarku ja tugeva eetilise selgrooga kodanikke näidanud. Sellise suure valimi vaatlemine on mulle nüri järjekindlusega selgeks teinud, et igasugused rahvusstereotüübid on 1 paras orgaanika :P Miskipärast on aga mulle keskmisest eestlasest palju olulisem tugev pere ja lähedased sidemed laste ning vanematega.
Esimese poja lühike ja vaevarikas elu ning varajane surm kalestasid mind ilmselt aastateks. Samas aga õpetas see kogemus mind väärtustama hetke ja mitte asjata halama pisiasjade pärast. Mäletan seda tuulist ja tolmust kevadpäeva, kui mööda päälinna magistraali vantsides korraga taipasin, et mul on selle raske asja üleelamiseks täpselt kaks võimalust: kas jäädagi elu lõpuni kõigile halama ning ebaprofessionaalselt käitunud tohtreid süüdistama või võtta end kokku ning elada oma elu nii, et mu tulevastel lastel oleks võimalikult hää esivanem.
Juurtetuse tunne, mis kaasneb selle isa mittetundmisega, kes täna taas aasta vanemaks saab, ei ole küll niivõrd teravalt valus kuivõrd vaikselt painav. Jah, ma tean üht poolt loost. Ema räägitut. Ma ei mõista teda hukka, vastupidi. Lõppeks meeldin ma enesele ju üksjagu ning loodusseaduste järgi säänse alfase isasega kutsika soetamises pole ju midagi taunitavat ;) Kena oli temast ka see, et ta oma egoismis teise poole kõrvalepõike tulemustest lahkesti teavitamata jättis. Kuna nende suhe oli pikaajaline nii enne nende mõlema abielusid kui ka pärast neid ei hakka ma siin mingit moraalijüngrit mängima. Reeglina lõpeb loodusseadustega kaklemine indiviidile kaotusega :)
Suhteliselt seosetu on mu väsinud tekst täna. Ajendiks kirjutamisel võis olla lugu, mida kuulsin. Inimesest, kes on pärast tohutut kaotust võibolla jäänud kinni just sellesse kalestumise-ajajärku. Siiski näib mulle, et kaotustega leppimine ja soovitu leinamine on samalaadne protsess nii lähedaste, riikide-kodumaade kui miksmitte ka kollektiivide puhul. Ikkagi idealiseerime kaotatut ning see suurendab valu veelgi. Jah, ilmselt oleks mu vanim poeg praegu gümnaasiumi lõpuklassis terane abiturient. Jah, loomulikult oleksin ma oma insenerist isaga saanud käia lõppematutel kalaretkedel ning selle käigus ohtrale maailmaparanduslikke vestlusi maha pidanud. Jah, imeriigi-Eesti, see, millest sai ärkamisajal unistet, pidi olema tuubil täis õiglasi, töökaid, tarku ja häid inimesi ning õnn pidi laiutama igas õues. Võibolla oleks olnud lihtsam, kui idealistist mina oleks algusest pääle arvestanud kanepisõltlasest logardi, tehnokraadist mölaka ja korruptantidest suurkorporatsioonide ning parteibroileritega.
Õnneks või õnnetuseks ei saa ma seda kunagi teada. Kindlasti ei näe ma poega kevadel gümnaasiumi lõpetamas, ülisuure tõenäosusega ei vaheta ma pärisisaga kunagi sõnagi ning vaevalt, et mul õnnestub niikauaks Eestissegi jääda, kuni viimane maavaras oma ahnusesse lämbub või õhkutäis poliitik pauguga lõhkeb :P
Kuniks veel kark all ja kuppel otsas, kolab hundiemand metsi mööda, kord kutsikatega, siis taas ilma. Muigab endamisi oma parandamatu loomuse üle- nu tõepoolest abiidne, maailma saame parandatud, ennast aga mitte :P
Ma olen küll suhteliselt ajalookauge (nõukakooli toode, mis parata :P), kuid ajuti näib mulle, et praeguses ajas on teatavaid paralleele esimese iseseisvusperioodiga.
Jah, keerulistel aegadel ja ühis(t)e välisvaenlas(t)e olemasolul on eestlased võidelnud Vabadussõjas ja seisnud Balti ketis. Niipea aga, kui raske aeg läbi ning võimalusterohke aeg käes on kadedaid kõõrdpilke, selgapussitamist ning teiste arvelt enese upitamist küll & veel.
Elu keskpaiga liginedes mõtleme me kõik ehk enam oma juurtele. Nii minagi. Hiljutised seebiooperlikud seigad pereasjus ja sellest tulenev geneetilise tühimiku tundmine panevad vahel kaaluma, et ehk on mus isaliinis slaavi elik isegi juudi verd. Perenimi jätab ohtralt võimalusi :P Teiste rahvuste suhtes tolerantne olen ma peaaegu kogu teadliku elu olnud. Õnneks on elu mulle lisaks hämmastavatele looduse eksitustele ka imetabaselt tarku ja tugeva eetilise selgrooga kodanikke näidanud. Sellise suure valimi vaatlemine on mulle nüri järjekindlusega selgeks teinud, et igasugused rahvusstereotüübid on 1 paras orgaanika :P Miskipärast on aga mulle keskmisest eestlasest palju olulisem tugev pere ja lähedased sidemed laste ning vanematega.
Esimese poja lühike ja vaevarikas elu ning varajane surm kalestasid mind ilmselt aastateks. Samas aga õpetas see kogemus mind väärtustama hetke ja mitte asjata halama pisiasjade pärast. Mäletan seda tuulist ja tolmust kevadpäeva, kui mööda päälinna magistraali vantsides korraga taipasin, et mul on selle raske asja üleelamiseks täpselt kaks võimalust: kas jäädagi elu lõpuni kõigile halama ning ebaprofessionaalselt käitunud tohtreid süüdistama või võtta end kokku ning elada oma elu nii, et mu tulevastel lastel oleks võimalikult hää esivanem.
Juurtetuse tunne, mis kaasneb selle isa mittetundmisega, kes täna taas aasta vanemaks saab, ei ole küll niivõrd teravalt valus kuivõrd vaikselt painav. Jah, ma tean üht poolt loost. Ema räägitut. Ma ei mõista teda hukka, vastupidi. Lõppeks meeldin ma enesele ju üksjagu ning loodusseaduste järgi säänse alfase isasega kutsika soetamises pole ju midagi taunitavat ;) Kena oli temast ka see, et ta oma egoismis teise poole kõrvalepõike tulemustest lahkesti teavitamata jättis. Kuna nende suhe oli pikaajaline nii enne nende mõlema abielusid kui ka pärast neid ei hakka ma siin mingit moraalijüngrit mängima. Reeglina lõpeb loodusseadustega kaklemine indiviidile kaotusega :)
Suhteliselt seosetu on mu väsinud tekst täna. Ajendiks kirjutamisel võis olla lugu, mida kuulsin. Inimesest, kes on pärast tohutut kaotust võibolla jäänud kinni just sellesse kalestumise-ajajärku. Siiski näib mulle, et kaotustega leppimine ja soovitu leinamine on samalaadne protsess nii lähedaste, riikide-kodumaade kui miksmitte ka kollektiivide puhul. Ikkagi idealiseerime kaotatut ning see suurendab valu veelgi. Jah, ilmselt oleks mu vanim poeg praegu gümnaasiumi lõpuklassis terane abiturient. Jah, loomulikult oleksin ma oma insenerist isaga saanud käia lõppematutel kalaretkedel ning selle käigus ohtrale maailmaparanduslikke vestlusi maha pidanud. Jah, imeriigi-Eesti, see, millest sai ärkamisajal unistet, pidi olema tuubil täis õiglasi, töökaid, tarku ja häid inimesi ning õnn pidi laiutama igas õues. Võibolla oleks olnud lihtsam, kui idealistist mina oleks algusest pääle arvestanud kanepisõltlasest logardi, tehnokraadist mölaka ja korruptantidest suurkorporatsioonide ning parteibroileritega.
Õnneks või õnnetuseks ei saa ma seda kunagi teada. Kindlasti ei näe ma poega kevadel gümnaasiumi lõpetamas, ülisuure tõenäosusega ei vaheta ma pärisisaga kunagi sõnagi ning vaevalt, et mul õnnestub niikauaks Eestissegi jääda, kuni viimane maavaras oma ahnusesse lämbub või õhkutäis poliitik pauguga lõhkeb :P
Kuniks veel kark all ja kuppel otsas, kolab hundiemand metsi mööda, kord kutsikatega, siis taas ilma. Muigab endamisi oma parandamatu loomuse üle- nu tõepoolest abiidne, maailma saame parandatud, ennast aga mitte :P
teisipäev, 18. august 2009
Eesti IMERIIGIKS!
Vahel tabavad mind mõttetud maailmaparandamise hood. Kui Põhiseaduse lugemine juba pisaraid poetama paneb, vajan egolaksu lähiminevikust. Kuna autorieksemplar lahkus minust (neljandasse mõõtmesse? musta auku?) salapärasel moel, siis laenutasin rampsist ja lõin piiga jaoks ümber. Tema lahkel kaasabil muidugi :P
Vabandan asjakohatu pateetika eest ette, olen tavaliselt üksjagu küünilisem & iroonilisem. Aga mul on omad (haprad) kodumaalembuse hetked.
/Esmakordselt avaldet Vabariigi Presidendi Mõttekoja, ajakirja Akadeemia ja Tartu Ülikooli eetikakeskuse poolt korraldatud esseevõistluse kogumikus 2007. aastal/
TAHAN ELADA EESTIS
Tahan elada Eestis,
kus me hooliksime meid ümbritsevast keskkonnast. Kus loodushoid väljenduks tegudes, mitte plaanides ja arengukavades. Kus meid ümbritsevat keskkonda vaadeldatks kui tervikut ning kaitse plaanimisel arvestataks kõiki võimalikke mõjureid. Tahaksin, et keskkonda mõjutavate otsuste tegemisel lähtutaks tervest talupojamõistusest, mis on eestlast läbi aegade iseloomustanud, mitte lühinägelikust saamahimust. Tahan, et meie maavarade kasutamisel lähtutaks tõsiasjast, et enamik neist on taastumatud või taastuvad väga pika aja jooksul ning et nende kaevandamine on seotud tervete piirkondade elamiskõlbmatuks muutmisega.
Soovin, et ka linnakeskkond oleks kujundet viisil, mis arvestaks lisaks arendajate huvidele ka elanike ja külaliste soove. Tahan, et linnas oleks ruumi ka haljasaladele, puudele ning murule, mitte ainult kipsist ja klaasist kuubikuile. Tahaksin, et iga linnakodanik, olgu siis noor või vana, saaks oma kooli, tööle ning mujalegi minna jala või jalgrattaga, ilma et see teekond milgi moel ohtlik või ebameeldiv oleks. Et ka linnalapsel oleks koht, kus oma lemmikuga ringi joosta ning kus väsinud vanemad pärast pikka tööpäeva tervisespordiga tegeleda saaksid.
Tahan, et iga ametnik tunnetaks vastutust, mida võim talle annab. Soovin, et inimesed kuulaksid hetkeks oma südamehäält enne järjekordse kolemaja plaani või alleetäie elujõus põlispuude raieloa kinnitamist. Ja et neil jätkuks sirgeseljalisust ja kindlameelsust mõttetustele ning vaid omakasust ajendet plaanidele vastu seista. Meie kõigi hüvanguks.
Milleks mulle see kõik?
Tahaksin, et mu lapsed saaksid lipata ürgmetsas piki metsasihti, hüpelda rannas kivilt kivile ja mängida vanalinna hoovides peitust. Justnagu mina ja mu sõbrad kunagi. Ja meie vanemad oma sõpradega.
Tahan elada Eestis,
kus sotsiaalne võrdsus oleks normiks, mitte erandiks. Kus väärtustataks inimest ning hinnataks tema valikuid. Tahan, et ükski vanainimene ega üksikvanem ei peaks end kehvikuna tundma ja soovin, et laste arvamust kuulataks ning austataks. Tahaksin, et inimese panust ühiskonnaliikmena väärtustataks ning et seda vaid raha mõõdupuuga ei mõõdetaks.
Soovin, et loomeinimesel oleks vabadus end teostada ja väljendada tõekspidamisi, mis vahel ka ühiskonna poolt hääkskiidetust pisut erineda võivad.
Unistan Eestist, kus inimestel jätkuks tolerantsi elada kõrvuti teiste rahvustega neid meie ühiskonda lõimides, mitte tõrjudes. Soovin, et inimesed, kes on valinud tavapärasest erineva elu- või peremudeli, ei peaks end seepärast alaväärtusliku ühiskonnaliikmena tundma. Tahan, et inimesi, kes elavad meie kõrval, aga täidavad omi rahvus- või usukombeid, ei pilgataks ning austataks nende õigust olla peavoolust erinev.
Tahaksin, et riigipoolne abi jõuaks vajajani ka juhul, kui ta ise on liiga nõrk või liiga uhke, et seda küsima minna. Soovin, et lisaks riigilt ja omavalitsuselt abi ootamisele aitaksime me ise enesest nõrgemaid nii sõna kui teoga. Hooliksime üksteisest ka vastutasu ootamata.
Milleks mulle see kõik?
Tahan, et kui ma ise või mu lapsed või vanemad peaksid aegade muutudes abiandjaist abivajajaiks osutuma, saaksid nad seda abi vähima võimaliku vaevaga. Et mulle olulised inimesed ei peaks elama pidevas mures homse kindlustamise ees ning seetõttu varakult läbi põlema.
Tahan elada Eestis,
kus läbi aegade on väärtustatud haridust. Kus just hariduse poolt antav konkurentsieelis oleks see, mis laseks meid tunda end suurtena vaimult. Kus andekate noorte vaimne võimekus ei jääks välja arendamata ja ühiskonna hüvanguks kasutamata vaid seetõttu, et nad liiga õrnas eas peavad hakkama perele leiba teenima. Unistan Eestist, kus ka algkoolis antaks lisaülesandeid terava vaimuga jõnglastele, et nad ei pettuks kogu koolihariduses enne, kui last tegelikult huvitavate aineteni jõutakse. Soovin, et reaal- ja loodusteaduste õppele pöörataks senisest suuremat tähelepanu ning lapsed saaksid käsutada kõiki moodsa tehnoloogia vahendeid meid ümbritseva maailma sügavuti uurimisel. Tahan, et häid õpetajaid tunnustataks, julgustataks ning edutataks. Et haridusilm oleks vabam bürokraatiast ning tegeldaks rohkem sisu kui vormiga.
Tahaksin, et tervisekasvatus, liikumisõpe ja ka huvitegevus oleks koondatud kooli. Soovin, et sotsiaalalpinistide taimelavana tuntud eliitkoolid mõistaksid oma vastutust Eesti eliidi harimisel. Pole ju mõtet tuimade faktide tampimisel seoseid seletamata ning konkurentsi rõhutamisel sünergia mõistet avamata. Soovin, et meeskonna- ja grupitöö oleks koolis tavapärane, selmet individualiste veelgi rohkem üksindusse suunata. Pideva võistlus- ja võitlusvaimu korral kaotame hiljem töö- ja teaduselus rahvaile, kelle kultuuris on koostööl tugevamad traditsioonid.
Tahan, et kerge füüsilise või vaimse puude või käitumishäirega laps saaks igakülgset nõu ja abi ning kooliharidust kodulähedases koolis. Sel on mitu hääd külge – ülekoormatud vanemad ei pea veetma tunde, et sõidutada last kaugesse erikooli, laps ise saab suhelda tervete eakaaslastega ja tunda end täisväärtusliku, kuigi veidi erinevana. Rääkimata koolikaaslastest, kes juba maast madalast õpiksid arvestama mitmekülgsusega meie ümber.
Soovin, et lugemine oleks au sees. Tahan, et kooliraamatukogu uksel ei ootaks last mitte kurjad kerberosed, vaid leebed juhendajad ning vaimuvara väljalaenajad. Lihtne on ju kasvatada põlvkonda, kes lugemist veidrike lisaväärtust mittetootvaks hobiks peab. Hoopis raskem on hiljem neile raamatupõlgureile lugemist taas meeldivaks ning miks mitte ka kasulikuks harjumuseks teha.
Soovin, et koolikius jääks minevikku. Viha erinevuste ja vaen erinejate vastu tuleb ju tihtipääle mittemõistmisest. Tahan, et õpetajail, vanemail õpilasil ja ka lapsevanemail jaguks meelekindlust ja sirgeselgsust igale koolikiusujuhtumile otsustavalt vahele astuda ja kiusajat korrale kutsuda. Eriti terava tähelepanu all võiksid olla vägivallajuhud, mis korduvad ja mille põhjustajaile tavalised korralekutsumise viisid on kui hane selga vesi. Kui lapsevanemail on kodutöö tegemata ning võsukesile piirid seadmata, ei peaks selle lahendamata mure veskikivi ainult haridusasutuse kaelas rippuma.
Milleks mulle see kõik?
Soovin, et mu lapsed ja lapselapsed saaksid parima võimaliku hariduse, tugeva aluspõhja, millele edasise elu käigus juba järjest iseseisvamana uusi teadmisi pääle koguda. Tahan, et nad saaksid õppida keskkonnas, mis soodustaks eriandekuse süviti arenemist ning samas tagaks mitmekülgse maailmapildi. Soovin, et nad mõistaksid meid ümbritsevat maailma nii füüsikaseadusi kui ka sotsiaalteadusi hinnates.
Tahan elada Eestis,
kus igapäevase leiva teenimine oleks korraldet õiglaselt. Eestis, kus ärikorralduse esimesel kursusel selgitatatks eetika mõistet, mitte keskendutaks MBO-skeemide tutvustamisele ja maksuseaduste paragrahvide väänamisele. Tahan, et ka äriilmas järgneks lubadusele tegu ja katteta lubaduste pikaajalist omakasu huvides jagamist pigem taunitaks kui tunnustataks. Soovin, et õigusriik toimiks moel, kus süütuse presumptsioon ja kuriteopreventsioon ei oleks vaid arusaamatud sõnad seaduse paragrahvides. Tahan, et ettevõtjad ja riigiametnikud tajuksid oma vastutust tööandjaina ning ei kasutaks oma võimu kurjasti. Tahaksin, et ettevõtluses tekkiva majandustegevuse tulemi jagunemine ühiskonnas oleks õiglasem ning et oleks tagatud eetiliselt toimiva ettevõtte jätkuv areng turul. Soovin, et ebaaus konkurents, varimajandus ja väljapressimine jääksid üha harvemaiks mõisteiks iseseisvuse taastanud vabariigi esimesse Metsiku Ida ajalõiku. Unistan, et kord on ka kauboikapitalism, semusobing ja libalubadus vaid mõisted algklassidele mõeldud majandusõpikus. Tahan, et ametiühingu nimetamine ei tooks eestlasele pääle sovetiaegseid hirmujudinaid, vaid et tegemist oleks tugeva ning arvestatava partneriga töötaja huvide eest seismisel.
Milleks mulle see kõik?
Tahan, et Eestis ei peaks pettasaanud uuesti ja uuesti tühjalt kohalt alustama ajal, kus petjad järjekordsete lihtsameelsetega uusi “ärisid” asutavad. Soovin, et mu lähedased ja järeltulijad ei peaks seisma tööst rakkus pihkudega ning vaatama, kuis keegi nende töövilju tuulde lennutab või maha prassib. Ja otse loomulikult tahan ma välistada olukorda, et nas ise “nii on ju kombeks” põhimõttel need lennutajad või prassijad oleksid.
Tahan elada Eestis,
Kus me tahame, suudame ja oleme igal ajahetkel valmis kaitsma oma iseseisvust, maad, vabadust ja inimesi. Kus kaitseväkke minek on au-, mitte häbiasi ning säält saadavad teadmised ja oskused annaksid piisava kindluse elus ettetuleva määramatusega julgelt silmitsi seista. Tahan, et meie-tunne, mis meid 1988. aastal öölaulupidudel ühendas, jätkuks ka neil ning järgnevail öil eostatud lastes. Soovin, et kui vajadus nõuab, oleks neile auasi rakendada isamaa ja emakeele kaitseks kõiki oma oskusi, teadmisi ja kogemusi. Tahaksin, et nad suudaksid seda niisama üksmeelselt väljendada, kui Balti ketis seisnud ja iseseisvusest alles unistanud vanemad. Soovin, et seeläbi oleks tagatud ka kaugelekolinud hõimlaste soov naasta siiski kõigi hirmude ning kuulduste kiuste Eestisse. Et me üheskoos usuksime paremate aegade tulekusse ja oskaksime hinnata iseseisvust, mis paraku kipub siinkasvanuile iseenesestmõistetavaks ja ajas igavikuliseks mõisteks jääma.
Milleks mulle see kõik?
Mul on olnud õnn sündida ja kasvada rahuajal. Aga ma olen kindel, et mu vanaisa targa ja alalhoidliku mehena kaalus pikalt, enne kui Vabadussõtta läks. Ju siis tema ja ta eakaaslased teadsid, milliste väärtuste nimel võitlevad. Leian, et ka neid väärtusi lõpuni mõistmata ei tohiks me neid peenrahaks vahetada. Ja ma tahan, et ka minu lastest kasvaksid riiigitruud ja kindlameelsed kodanikud, kes me omariiklust hindaksid ja vajadusel kaitsta suudaksid.
Tahan elada Eestis,
kus alati ja kõikjal saaksin rääkida emakeeles. Kus ka lõimunud kodanikud, kelle kodukeeleks on olnud mõni teine keel, tunneksid eneses piisavalt tahet omandada see mitte just kerge, aga ääretult kaunis soome-ugri keel.
Soovin, et selle keele õpetamine oleks tehtud lihtsaks, haaravaks ja ajakohaseks. Tahaksin enam näha segarühmi lasteaias, et erinevast rahvusest lapsed suudaksid teineteisega vestlust arendada. Tahan, et muukeelse meedia ja interneti ajastul ei muutuks teismeliste sõnavara ning lauseehitus võõrapäraseks.
Võõrkeeles võib ju suhelda ja see on igati tervitatav, kuid inimest, kel emakeeleski mõtete väljendamisega raskusi, ei aita ka mitme rahvusvahelise suhtluskeele omandamine.
Tahaksin, et eesti keel oleks jätkuvalt täienev ning arenev, elav keel, milles saaksid omavahel suhelda nii teadlased kui ka teismelised. Et keeleloome ei jääks unarusse ning et nii emakeelne släng kui ka erialasõnavara oleks olemas ja kasutuses.
Soovin, et eestlased, kes on viimaseil aastail parema elu otsinguil läinud võõrsile, vestleksid oma lastega ka eesti keeles. Seeläbi tagaksid nad oma järglastele võimaluse naasta isade maale ja olla siin juba peagi võrdne suhtlus- või äripartner, mitte umbkeelne võõras.
Arvestades meie geograafilist asendit, soovin ka, et unarusse ei jääks soome, rootsi, vene ja läti keele õpe. Naabritega on lihtsam suhelda, nende juures reisida, töötada või ka elada, kui keeleoskus käes.
Tahan elada Eestis,
kus kõigil selle elanikel oleks eelkõige õigus tervisele. Ükski eelpoolkirjeldet soovidest, tahtmistest ning unistusist pole minu jaoks nii oluline, kui see. Elu ega tervist teatavasti raha eest ei osta. Milleks meile üüratu majanduskasv, kui selle hinnaks on läbikulunud inimesed? Milleks ravida välismaalt raske raha eest ostetud ravimitega tõbesid, mida oleks õige tervisekäitumise juures võimalik ennetada? Tahan, et Eestis oleks kõigil õigus häädes tingimustes sündida, elu jooksul vajaduse tekkides kiiret ja asjakohast ravi saada ning ka oma elupäevad väärikalt lõpule saata. Soovin, et ühiskonnas algatataks laiapõhjalisem arutelu eutanaasia, abordi, elundidoonorluse ja lastesaamisega seotud teemadel. Tahaksin, et kedagi ei mõistetaks hukka, kui ta oma või lähedaste inimeste vaevad lõpetada lubab. Soovin, et meedikud tunnetaksid vastutust, mida Hippokratese vande andmine neile pannud on. Teisalt aga sooviksin, et ühiskond mõistaks tõsiasja,, et sõltumata meditsiini edusammudest võivad mõned seisundid, tõved ja õnnetused kaasa tuua letaalseid tagajärgi. Ning et neid tagajärgi on kergem ennetada kui hiljem kurva faktiga silmitsi seista.
Milleks mulle see kõik?
Tahan olla kindel, et mu lähedased, sõbrad ja ma ise saaks vajadusel hääd arstiabi. Et me saaksime väärikalt vananeda ja leevendust selle paratamatusega kaasnevaile vaevusile. Sooviks kindlust, et saan surra kõrges vanuses loomulikku surma oma pere ja lähedaste seltsis, nagu enamik mu esivanemaid. Ja unistan, et kui ühiskond liigub suunas, mida olen eelpool kirjeldanud, jätkub mul julgust, tahet ja tervist sünnitada lisaks kolmele juba sündinud eestlasele ka järgmised kolm. Ning neistki eestlased kasvatada – haritud, eetlilised ja ennekõike õnnelikud inimesed. Tean, et minusuguseid noori inimesi, kes unistavad paremast Eestist, ei olegi nii vähe. Ja usun, et üheskoos, ühel nõul ja jõul õnnestub meil kui mitte just maailma muuta, siis vähemalt teha Eestist paik, kus me lastel oleks hää.
TAHAN ELADA EESTIS.
Vabandan asjakohatu pateetika eest ette, olen tavaliselt üksjagu küünilisem & iroonilisem. Aga mul on omad (haprad) kodumaalembuse hetked.
/Esmakordselt avaldet Vabariigi Presidendi Mõttekoja, ajakirja Akadeemia ja Tartu Ülikooli eetikakeskuse poolt korraldatud esseevõistluse kogumikus 2007. aastal/
TAHAN ELADA EESTIS
Tahan elada Eestis,
kus me hooliksime meid ümbritsevast keskkonnast. Kus loodushoid väljenduks tegudes, mitte plaanides ja arengukavades. Kus meid ümbritsevat keskkonda vaadeldatks kui tervikut ning kaitse plaanimisel arvestataks kõiki võimalikke mõjureid. Tahaksin, et keskkonda mõjutavate otsuste tegemisel lähtutaks tervest talupojamõistusest, mis on eestlast läbi aegade iseloomustanud, mitte lühinägelikust saamahimust. Tahan, et meie maavarade kasutamisel lähtutaks tõsiasjast, et enamik neist on taastumatud või taastuvad väga pika aja jooksul ning et nende kaevandamine on seotud tervete piirkondade elamiskõlbmatuks muutmisega.
Soovin, et ka linnakeskkond oleks kujundet viisil, mis arvestaks lisaks arendajate huvidele ka elanike ja külaliste soove. Tahan, et linnas oleks ruumi ka haljasaladele, puudele ning murule, mitte ainult kipsist ja klaasist kuubikuile. Tahaksin, et iga linnakodanik, olgu siis noor või vana, saaks oma kooli, tööle ning mujalegi minna jala või jalgrattaga, ilma et see teekond milgi moel ohtlik või ebameeldiv oleks. Et ka linnalapsel oleks koht, kus oma lemmikuga ringi joosta ning kus väsinud vanemad pärast pikka tööpäeva tervisespordiga tegeleda saaksid.
Tahan, et iga ametnik tunnetaks vastutust, mida võim talle annab. Soovin, et inimesed kuulaksid hetkeks oma südamehäält enne järjekordse kolemaja plaani või alleetäie elujõus põlispuude raieloa kinnitamist. Ja et neil jätkuks sirgeseljalisust ja kindlameelsust mõttetustele ning vaid omakasust ajendet plaanidele vastu seista. Meie kõigi hüvanguks.
Milleks mulle see kõik?
Tahaksin, et mu lapsed saaksid lipata ürgmetsas piki metsasihti, hüpelda rannas kivilt kivile ja mängida vanalinna hoovides peitust. Justnagu mina ja mu sõbrad kunagi. Ja meie vanemad oma sõpradega.
Tahan elada Eestis,
kus sotsiaalne võrdsus oleks normiks, mitte erandiks. Kus väärtustataks inimest ning hinnataks tema valikuid. Tahan, et ükski vanainimene ega üksikvanem ei peaks end kehvikuna tundma ja soovin, et laste arvamust kuulataks ning austataks. Tahaksin, et inimese panust ühiskonnaliikmena väärtustataks ning et seda vaid raha mõõdupuuga ei mõõdetaks.
Soovin, et loomeinimesel oleks vabadus end teostada ja väljendada tõekspidamisi, mis vahel ka ühiskonna poolt hääkskiidetust pisut erineda võivad.
Unistan Eestist, kus inimestel jätkuks tolerantsi elada kõrvuti teiste rahvustega neid meie ühiskonda lõimides, mitte tõrjudes. Soovin, et inimesed, kes on valinud tavapärasest erineva elu- või peremudeli, ei peaks end seepärast alaväärtusliku ühiskonnaliikmena tundma. Tahan, et inimesi, kes elavad meie kõrval, aga täidavad omi rahvus- või usukombeid, ei pilgataks ning austataks nende õigust olla peavoolust erinev.
Tahaksin, et riigipoolne abi jõuaks vajajani ka juhul, kui ta ise on liiga nõrk või liiga uhke, et seda küsima minna. Soovin, et lisaks riigilt ja omavalitsuselt abi ootamisele aitaksime me ise enesest nõrgemaid nii sõna kui teoga. Hooliksime üksteisest ka vastutasu ootamata.
Milleks mulle see kõik?
Tahan, et kui ma ise või mu lapsed või vanemad peaksid aegade muutudes abiandjaist abivajajaiks osutuma, saaksid nad seda abi vähima võimaliku vaevaga. Et mulle olulised inimesed ei peaks elama pidevas mures homse kindlustamise ees ning seetõttu varakult läbi põlema.
Tahan elada Eestis,
kus läbi aegade on väärtustatud haridust. Kus just hariduse poolt antav konkurentsieelis oleks see, mis laseks meid tunda end suurtena vaimult. Kus andekate noorte vaimne võimekus ei jääks välja arendamata ja ühiskonna hüvanguks kasutamata vaid seetõttu, et nad liiga õrnas eas peavad hakkama perele leiba teenima. Unistan Eestist, kus ka algkoolis antaks lisaülesandeid terava vaimuga jõnglastele, et nad ei pettuks kogu koolihariduses enne, kui last tegelikult huvitavate aineteni jõutakse. Soovin, et reaal- ja loodusteaduste õppele pöörataks senisest suuremat tähelepanu ning lapsed saaksid käsutada kõiki moodsa tehnoloogia vahendeid meid ümbritseva maailma sügavuti uurimisel. Tahan, et häid õpetajaid tunnustataks, julgustataks ning edutataks. Et haridusilm oleks vabam bürokraatiast ning tegeldaks rohkem sisu kui vormiga.
Tahaksin, et tervisekasvatus, liikumisõpe ja ka huvitegevus oleks koondatud kooli. Soovin, et sotsiaalalpinistide taimelavana tuntud eliitkoolid mõistaksid oma vastutust Eesti eliidi harimisel. Pole ju mõtet tuimade faktide tampimisel seoseid seletamata ning konkurentsi rõhutamisel sünergia mõistet avamata. Soovin, et meeskonna- ja grupitöö oleks koolis tavapärane, selmet individualiste veelgi rohkem üksindusse suunata. Pideva võistlus- ja võitlusvaimu korral kaotame hiljem töö- ja teaduselus rahvaile, kelle kultuuris on koostööl tugevamad traditsioonid.
Tahan, et kerge füüsilise või vaimse puude või käitumishäirega laps saaks igakülgset nõu ja abi ning kooliharidust kodulähedases koolis. Sel on mitu hääd külge – ülekoormatud vanemad ei pea veetma tunde, et sõidutada last kaugesse erikooli, laps ise saab suhelda tervete eakaaslastega ja tunda end täisväärtusliku, kuigi veidi erinevana. Rääkimata koolikaaslastest, kes juba maast madalast õpiksid arvestama mitmekülgsusega meie ümber.
Soovin, et lugemine oleks au sees. Tahan, et kooliraamatukogu uksel ei ootaks last mitte kurjad kerberosed, vaid leebed juhendajad ning vaimuvara väljalaenajad. Lihtne on ju kasvatada põlvkonda, kes lugemist veidrike lisaväärtust mittetootvaks hobiks peab. Hoopis raskem on hiljem neile raamatupõlgureile lugemist taas meeldivaks ning miks mitte ka kasulikuks harjumuseks teha.
Soovin, et koolikius jääks minevikku. Viha erinevuste ja vaen erinejate vastu tuleb ju tihtipääle mittemõistmisest. Tahan, et õpetajail, vanemail õpilasil ja ka lapsevanemail jaguks meelekindlust ja sirgeselgsust igale koolikiusujuhtumile otsustavalt vahele astuda ja kiusajat korrale kutsuda. Eriti terava tähelepanu all võiksid olla vägivallajuhud, mis korduvad ja mille põhjustajaile tavalised korralekutsumise viisid on kui hane selga vesi. Kui lapsevanemail on kodutöö tegemata ning võsukesile piirid seadmata, ei peaks selle lahendamata mure veskikivi ainult haridusasutuse kaelas rippuma.
Milleks mulle see kõik?
Soovin, et mu lapsed ja lapselapsed saaksid parima võimaliku hariduse, tugeva aluspõhja, millele edasise elu käigus juba järjest iseseisvamana uusi teadmisi pääle koguda. Tahan, et nad saaksid õppida keskkonnas, mis soodustaks eriandekuse süviti arenemist ning samas tagaks mitmekülgse maailmapildi. Soovin, et nad mõistaksid meid ümbritsevat maailma nii füüsikaseadusi kui ka sotsiaalteadusi hinnates.
Tahan elada Eestis,
kus igapäevase leiva teenimine oleks korraldet õiglaselt. Eestis, kus ärikorralduse esimesel kursusel selgitatatks eetika mõistet, mitte keskendutaks MBO-skeemide tutvustamisele ja maksuseaduste paragrahvide väänamisele. Tahan, et ka äriilmas järgneks lubadusele tegu ja katteta lubaduste pikaajalist omakasu huvides jagamist pigem taunitaks kui tunnustataks. Soovin, et õigusriik toimiks moel, kus süütuse presumptsioon ja kuriteopreventsioon ei oleks vaid arusaamatud sõnad seaduse paragrahvides. Tahan, et ettevõtjad ja riigiametnikud tajuksid oma vastutust tööandjaina ning ei kasutaks oma võimu kurjasti. Tahaksin, et ettevõtluses tekkiva majandustegevuse tulemi jagunemine ühiskonnas oleks õiglasem ning et oleks tagatud eetiliselt toimiva ettevõtte jätkuv areng turul. Soovin, et ebaaus konkurents, varimajandus ja väljapressimine jääksid üha harvemaiks mõisteiks iseseisvuse taastanud vabariigi esimesse Metsiku Ida ajalõiku. Unistan, et kord on ka kauboikapitalism, semusobing ja libalubadus vaid mõisted algklassidele mõeldud majandusõpikus. Tahan, et ametiühingu nimetamine ei tooks eestlasele pääle sovetiaegseid hirmujudinaid, vaid et tegemist oleks tugeva ning arvestatava partneriga töötaja huvide eest seismisel.
Milleks mulle see kõik?
Tahan, et Eestis ei peaks pettasaanud uuesti ja uuesti tühjalt kohalt alustama ajal, kus petjad järjekordsete lihtsameelsetega uusi “ärisid” asutavad. Soovin, et mu lähedased ja järeltulijad ei peaks seisma tööst rakkus pihkudega ning vaatama, kuis keegi nende töövilju tuulde lennutab või maha prassib. Ja otse loomulikult tahan ma välistada olukorda, et nas ise “nii on ju kombeks” põhimõttel need lennutajad või prassijad oleksid.
Tahan elada Eestis,
Kus me tahame, suudame ja oleme igal ajahetkel valmis kaitsma oma iseseisvust, maad, vabadust ja inimesi. Kus kaitseväkke minek on au-, mitte häbiasi ning säält saadavad teadmised ja oskused annaksid piisava kindluse elus ettetuleva määramatusega julgelt silmitsi seista. Tahan, et meie-tunne, mis meid 1988. aastal öölaulupidudel ühendas, jätkuks ka neil ning järgnevail öil eostatud lastes. Soovin, et kui vajadus nõuab, oleks neile auasi rakendada isamaa ja emakeele kaitseks kõiki oma oskusi, teadmisi ja kogemusi. Tahaksin, et nad suudaksid seda niisama üksmeelselt väljendada, kui Balti ketis seisnud ja iseseisvusest alles unistanud vanemad. Soovin, et seeläbi oleks tagatud ka kaugelekolinud hõimlaste soov naasta siiski kõigi hirmude ning kuulduste kiuste Eestisse. Et me üheskoos usuksime paremate aegade tulekusse ja oskaksime hinnata iseseisvust, mis paraku kipub siinkasvanuile iseenesestmõistetavaks ja ajas igavikuliseks mõisteks jääma.
Milleks mulle see kõik?
Mul on olnud õnn sündida ja kasvada rahuajal. Aga ma olen kindel, et mu vanaisa targa ja alalhoidliku mehena kaalus pikalt, enne kui Vabadussõtta läks. Ju siis tema ja ta eakaaslased teadsid, milliste väärtuste nimel võitlevad. Leian, et ka neid väärtusi lõpuni mõistmata ei tohiks me neid peenrahaks vahetada. Ja ma tahan, et ka minu lastest kasvaksid riiigitruud ja kindlameelsed kodanikud, kes me omariiklust hindaksid ja vajadusel kaitsta suudaksid.
Tahan elada Eestis,
kus alati ja kõikjal saaksin rääkida emakeeles. Kus ka lõimunud kodanikud, kelle kodukeeleks on olnud mõni teine keel, tunneksid eneses piisavalt tahet omandada see mitte just kerge, aga ääretult kaunis soome-ugri keel.
Soovin, et selle keele õpetamine oleks tehtud lihtsaks, haaravaks ja ajakohaseks. Tahaksin enam näha segarühmi lasteaias, et erinevast rahvusest lapsed suudaksid teineteisega vestlust arendada. Tahan, et muukeelse meedia ja interneti ajastul ei muutuks teismeliste sõnavara ning lauseehitus võõrapäraseks.
Võõrkeeles võib ju suhelda ja see on igati tervitatav, kuid inimest, kel emakeeleski mõtete väljendamisega raskusi, ei aita ka mitme rahvusvahelise suhtluskeele omandamine.
Tahaksin, et eesti keel oleks jätkuvalt täienev ning arenev, elav keel, milles saaksid omavahel suhelda nii teadlased kui ka teismelised. Et keeleloome ei jääks unarusse ning et nii emakeelne släng kui ka erialasõnavara oleks olemas ja kasutuses.
Soovin, et eestlased, kes on viimaseil aastail parema elu otsinguil läinud võõrsile, vestleksid oma lastega ka eesti keeles. Seeläbi tagaksid nad oma järglastele võimaluse naasta isade maale ja olla siin juba peagi võrdne suhtlus- või äripartner, mitte umbkeelne võõras.
Arvestades meie geograafilist asendit, soovin ka, et unarusse ei jääks soome, rootsi, vene ja läti keele õpe. Naabritega on lihtsam suhelda, nende juures reisida, töötada või ka elada, kui keeleoskus käes.
Tahan elada Eestis,
kus kõigil selle elanikel oleks eelkõige õigus tervisele. Ükski eelpoolkirjeldet soovidest, tahtmistest ning unistusist pole minu jaoks nii oluline, kui see. Elu ega tervist teatavasti raha eest ei osta. Milleks meile üüratu majanduskasv, kui selle hinnaks on läbikulunud inimesed? Milleks ravida välismaalt raske raha eest ostetud ravimitega tõbesid, mida oleks õige tervisekäitumise juures võimalik ennetada? Tahan, et Eestis oleks kõigil õigus häädes tingimustes sündida, elu jooksul vajaduse tekkides kiiret ja asjakohast ravi saada ning ka oma elupäevad väärikalt lõpule saata. Soovin, et ühiskonnas algatataks laiapõhjalisem arutelu eutanaasia, abordi, elundidoonorluse ja lastesaamisega seotud teemadel. Tahaksin, et kedagi ei mõistetaks hukka, kui ta oma või lähedaste inimeste vaevad lõpetada lubab. Soovin, et meedikud tunnetaksid vastutust, mida Hippokratese vande andmine neile pannud on. Teisalt aga sooviksin, et ühiskond mõistaks tõsiasja,, et sõltumata meditsiini edusammudest võivad mõned seisundid, tõved ja õnnetused kaasa tuua letaalseid tagajärgi. Ning et neid tagajärgi on kergem ennetada kui hiljem kurva faktiga silmitsi seista.
Milleks mulle see kõik?
Tahan olla kindel, et mu lähedased, sõbrad ja ma ise saaks vajadusel hääd arstiabi. Et me saaksime väärikalt vananeda ja leevendust selle paratamatusega kaasnevaile vaevusile. Sooviks kindlust, et saan surra kõrges vanuses loomulikku surma oma pere ja lähedaste seltsis, nagu enamik mu esivanemaid. Ja unistan, et kui ühiskond liigub suunas, mida olen eelpool kirjeldanud, jätkub mul julgust, tahet ja tervist sünnitada lisaks kolmele juba sündinud eestlasele ka järgmised kolm. Ning neistki eestlased kasvatada – haritud, eetlilised ja ennekõike õnnelikud inimesed. Tean, et minusuguseid noori inimesi, kes unistavad paremast Eestist, ei olegi nii vähe. Ja usun, et üheskoos, ühel nõul ja jõul õnnestub meil kui mitte just maailma muuta, siis vähemalt teha Eestist paik, kus me lastel oleks hää.
TAHAN ELADA EESTIS.
esmaspäev, 27. juuli 2009
Ehk saan nüüd pidama...
Siin on elav näide sellest, et loodusesõbrad võiksid Vabaduse väljakust eemale hoida. Vähemalt Ivan Orava memoriaalansambli püstitustööde ajaks :P
(Loodan, et ma kellegi tundeid ei riiva. Taatki võitles Vabadussõjas, tema õnneks seda sambatralli enam ei näinud. Mind ei kurvastagi mitte sammas kuivõrd tänapäine KOV-ide saamatus oma asju lihtsalt, kiirelt, loogiliselt ning korruptsioonivabalt korraldada)
Kilplased tõnguvad kulda
16/7/2008
See väljak oli kord Võidu
Nüüd Vabaduse on plats.
Ja parkimaks autosid, sõidu-
taadid tõngusid bastione nats.
Said kilplased mõtte, et kulda
võiks leiduda väljaku all.
Kuid labidalt pudenes mulda.
Ja paas polnud kuldne, vaid hall.
Jäi seisku siis vabadusssammas.
Võitu polnud. Ja platski on läind.
Ja mitte üks kilplaselammas
pole vabadust silmaga näind.
16/7/2008
See väljak oli kord Võidu
Nüüd Vabaduse on plats.
Ja parkimaks autosid, sõidu-
taadid tõngusid bastione nats.
Said kilplased mõtte, et kulda
võiks leiduda väljaku all.
Kuid labidalt pudenes mulda.
Ja paas polnud kuldne, vaid hall.
Jäi seisku siis vabadusssammas.
Võitu polnud. Ja platski on läind.
Ja mitte üks kilplaselammas
pole vabadust silmaga näind.
Linnaliik
16/6/2009
Täna nägin ma päälinna.
Rahvas on lambaina taras.
Täna nägin ma päälinna.
Igaüks sääl on varas.
Mõni varastab isamaad.
Teeb seda seaduse väega.
Mina varastan pisarad
põselt päevitand käega.
Mõni see varastab linna.
Teine see jällegi riiki.
Ma ei kuulu vist sinna.
Nendega ühte liiki.
Mina varastan päeva.
Õhtul poen mõnuga põhku.
Hommikul taastunud väega
virutan valgust ja õhku.
Õhu kõik hingeldan otsa.
Valguse topin kotti.
Nii ei jää meie metsa
ühtegi kodumaarotti.
16/6/2009
Täna nägin ma päälinna.
Rahvas on lambaina taras.
Täna nägin ma päälinna.
Igaüks sääl on varas.
Mõni varastab isamaad.
Teeb seda seaduse väega.
Mina varastan pisarad
põselt päevitand käega.
Mõni see varastab linna.
Teine see jällegi riiki.
Ma ei kuulu vist sinna.
Nendega ühte liiki.
Mina varastan päeva.
Õhtul poen mõnuga põhku.
Hommikul taastunud väega
virutan valgust ja õhku.
Õhu kõik hingeldan otsa.
Valguse topin kotti.
Nii ei jää meie metsa
ühtegi kodumaarotti.
Ei saa mitte vaiki olla...
Siin veel natuke lasteluulet.
Juhul, kui keegi liigpalju valetab, siis võib talle rõemsalt ning rütmikalt ette lugeda "Must on Valge". Natuke meenub Orwelli "1984"st pärit uus keel ;)
Inspiratsiooni eest tänan üht konkreetset kipspääd, kelle inspireerival juhendamisel mul kunagi paar kuud töötada õnnestus. Jäägu tema nimi siinkohal nimetamata: esiteks oli tal ka häid külgi, polnud teps mitte loll ning teiseks on mul õnnestunud vahepääl veel paari sama liigi esindajat kohata, seega poleks aus värsivemmalt ainult ühele reserveerida :P
MUST on VALGE
4/3/2008
Must on valge,
valge must.
Arg on julge.
Nukrus – lust.
Vale – tõde.
Naine – mees.
Vend on õde.
Väljas – sees.
Kroon on rubla.
Kopik – sent.
Lind on vobla.
Pollar – ment.
„Must on valge!“
ütleb lips.
Istub kuubis,
ümber kips.
Kipsi pääl on
kirme hall.
Lips on kurb,
sest kipspää tal.
Mustast valget
lips ei saa.
See on siiski
meite maa!
Jätkuks
Kaesin eelmist, see sai liig kurb. See lugu on kirjutet unetul õdangul vannis (jajaa :P)
Asja sisuks on kurbus, et sirgeselgseid eestlasi (nö. Kalevite sugu) on väheks jäänud. Pisut oli inspiratsiooni Toompääst ja majoneesi-saagast, kui nüüd õigesti mäletan, aga riigikogu ma sellega küll kritiseerida ei võtaks :P
Asja sisuks on kurbus, et sirgeselgseid eestlasi (nö. Kalevite sugu) on väheks jäänud. Pisut oli inspiratsiooni Toompääst ja majoneesi-saagast, kui nüüd õigesti mäletan, aga riigikogu ma sellega küll kritiseerida ei võtaks :P
Kalevite kurblik ots
31/1/2008
Tõusik ronis Kõrgemäele.
Tema paremale käele
Kehvik-veli vaikselt imbus.
Kaedes teise kuldset nimbust
Nurus „Lase väikse’ velle’
lähemalle päikeselle!“
Kostis Tõusik: „Jäta udu!“
Kõrgemäe on MINU kodu!
Sina, krants, kao saksa jalust,
või sul kütan jalgealust!“
Vaatas Looja seda pulli,
Äigas räige papirulli
„Matsti!“ tõusikule pähe.
Olnuks sellest siis veel vähe!
Kõrgemäelta Tõusik kukkus,
Kehvik tema kerest hukkus.
Nii saab otsa kurb me lugu,
Kustub Kalevite sugu.
31/1/2008
Tõusik ronis Kõrgemäele.
Tema paremale käele
Kehvik-veli vaikselt imbus.
Kaedes teise kuldset nimbust
Nurus „Lase väikse’ velle’
lähemalle päikeselle!“
Kostis Tõusik: „Jäta udu!“
Kõrgemäe on MINU kodu!
Sina, krants, kao saksa jalust,
või sul kütan jalgealust!“
Vaatas Looja seda pulli,
Äigas räige papirulli
„Matsti!“ tõusikule pähe.
Olnuks sellest siis veel vähe!
Kõrgemäelta Tõusik kukkus,
Kehvik tema kerest hukkus.
Nii saab otsa kurb me lugu,
Kustub Kalevite sugu.
Hakatuseks
Postin eelmise blogi aegadest mõned isikliku tähtsusega Eesti-teemalised salmid. Muidu aja teisi pidevalt netiavarusist taga nagu Toots saiast rosinaid :P
Minu Eesti
14/2/2008
Minu Eestil on sinine taevas.
Sinine sära on mereveel.
Metsas palju on siniseid lilli,
Sinine udu on metsateel.
Minu Eestil on musta mulda,
leiba annab see kõigile.
Minu Eestil on tumedaid aegu,
Nendest kõike ei tea ma veel.
Minu Eestil on valgeid pilvi.
Valgeid luiki on laineteel.
Hele sära on laste silmis.
Eestile seltsis me loodame.
14/2/2008
Minu Eestil on sinine taevas.
Sinine sära on mereveel.
Metsas palju on siniseid lilli,
Sinine udu on metsateel.
Minu Eestil on musta mulda,
leiba annab see kõigile.
Minu Eestil on tumedaid aegu,
Nendest kõike ei tea ma veel.
Minu Eestil on valgeid pilvi.
Valgeid luiki on laineteel.
Hele sära on laste silmis.
Eestile seltsis me loodame.
Teie Eesti
26/6/2008
Teie Eestis on rahal võim.
Teie Eestis on mölakas saks.
Teie Eestis on vaiki vaim.
Õiguse müüte, kel tengelpung paks.
Teie Eestis nälgivad lapsed.
Teie Eestis jääb koduta sant.
Teie Eestis reeturi veri
igal nurgal on edu pant.
Teie Eesti on huku veerel.
Siis, kui müüdud on viimane mees,
müüdud saab viimne mets Virumaa äärel…
Kes siis veel elab te Eesti sees?
26/6/2008
Teie Eestis on rahal võim.
Teie Eestis on mölakas saks.
Teie Eestis on vaiki vaim.
Õiguse müüte, kel tengelpung paks.
Teie Eestis nälgivad lapsed.
Teie Eestis jääb koduta sant.
Teie Eestis reeturi veri
igal nurgal on edu pant.
Teie Eesti on huku veerel.
Siis, kui müüdud on viimane mees,
müüdud saab viimne mets Virumaa äärel…
Kes siis veel elab te Eesti sees?
Nende Eesti
20/4/2009
Nende Eestil on kustumas lootus.
Nende Eesti põrmus on maas.
Nende Eesti külapoe taga
Pooliku ääres on trehvamas taas.
Nende lautadest järel on vare.
Nende majadest tukid on maas.
Põld, mille künnist pihk on veel kare,
Kuulub nüüd teistele. Viimne kui raas.
Nende poolik on õdanguks otsas.
Vaevatud pilgus näen hõõgumas tuld.
Meenub, et taat ja memm selles metsas
Vestsid mul sõnu, mis rasked kui kuld.
20/4/2009
Nende Eestil on kustumas lootus.
Nende Eesti põrmus on maas.
Nende Eesti külapoe taga
Pooliku ääres on trehvamas taas.
Nende lautadest järel on vare.
Nende majadest tukid on maas.
Põld, mille künnist pihk on veel kare,
Kuulub nüüd teistele. Viimne kui raas.
Nende poolik on õdanguks otsas.
Vaevatud pilgus näen hõõgumas tuld.
Meenub, et taat ja memm selles metsas
Vestsid mul sõnu, mis rasked kui kuld.
Eesti-salmid olid kirjutatud tütrele, seepärast on keel ka sääne lihtne ja lapsepärane. Koolis pidid teised luuletusi lugema, aga piiga on mul küllaltki valiv ning ei leidnud sobivat. Nii arutasimegi temaga veidi ja sellest tuli "Minu Eesti". Teised tulid elu sunnil riburada ise ;)
Vahepääl, kui pisut tõsisema tõve käes vaevlesin, survestasin teda lubama, et kunagi kirjutab ta mulle Meie Eesti.
Nüüdseks on tõbi möödanik ning ka lubadus ülehomse naela otsas :P
Tellimine:
Postitused (Atom)
