Viimaste nädalate töökoormus on mu üsna kuivaks väänanud. Niisutasin vaimu ohtra väärtkirjandusega (lühikesed, kuid sisukad teosed on praegusel ajal suurimaks sõbraks). Lugemine, mu lapsepõlve meelistegevus ja tol hetkel asendamatuna tundunud väljapääs täiskasvanumaailmas valitsevast silmakirjalikkusest, on jätkuvalt kosutav. Liigses numbriilmas pusimises vaesub kõnekeel sinnamaani, et unustad, milliseid imelisi väljendeid eesti keeles üldse olemas on.
Veider on see, et ma neelan raamatuid aplalt, nagu janune kaevul :) Ning justnagu joonud inimene ei mäleta paar päeva tagasi joodud vee maiku, ei mäleta ma sageli paari nädala pärast enam loetu kõiki tegelasi või sündmusi. Pelgan, et minu jaoks ongi oluline protsess, just lugemisest saadav nauding ja unustus.
Nüüd teema manu. Olen viimasel nädalal mõelnud sellele, kas inimloom on loodud olema üksi või karjakesi. Rein Raua viimatiloetus oli kirjas mõte, mis võis mälu järgi olla umbes sääne: niipea, kui indiviidil tekivad vaimlised huvid, on ta tavaühiskonnas automaatselt väljatõugatu. Enamik keeldub mõistmast, miks osad ei soovigi piiramatult tarbida ning "naabrist parem olla", isegi kui see majanduslikult võimalik oleks. Viga, mida ma siin korduvalt teen (ning ilmselt pole see mulle ainuomane), on see, et asun justkui kaitsepositsioonis selgitama, miks ma siiski nõndaviisi käitun etc. etc. Roheline ilmavaade võib olla ka vaikne ja teadlik valik, ilma et tarvitseks end alati puude külge aheldada või vaalu kallistamas käia ;) Mis mulle sest vaatest enim meeldib ongi just hooliv suhtumine kaasinimestesse. Vahel näikse ununevat, et keskkonnakaitses võiksime kaitsta ka seda kooslust, kus igapäevaselt viibime, olgu selleks klass, kollektiiv, pere või muu sääne rakukene.
Tarbimisest hää artikkel (märgatagu pealkirjas sisalduvat irooniat):
http://www.postimees.ee/?id=166583
Hääküll. Tagasi erakluse juurde.
Oletame, et meil on 1 vigastet jalg. On suhteliselt tõenäoline, et kui sellele toetumine valu teeb, säästame me end ringilonkamisest ning kasutame vajadusel abivahendeid, olgu selleks siis kargud elik muu säärane.
Oletame et meil on 1 vigasaand hing. On ilmselt samuti suhteliselt tõenäoline, et kui suhtlemine ja hingeavamine haiget teeb, loobume me sellest perioodiks, mil toimub hingekosutus. Äärmisel hädavajadusel suhtlemiseks kasutame abivahendeid: kirjad, telefon, arvuti ;)
Sellise määratluse juures on erakluse puhul tegemist puhtakujulise enesekaitsega. Valikuline suhtlemine iseenese haavatava mina kaitseks ei peaks olema taunitav. Kurb on see, et mida rohkem oma meelistegevustega tegeled (loed, ennast harid ning endasugustega suhtled), seda tülgastavamaks muutub ülejäänud asisus, labasus ja pääliskaudsus. See makorda süvendab eraldumist veelgi.
Erakluse võlu ongi just samas. Kui sul on õnnestunud tekitada enesele vaikiva veidriku oreool, võid rahus rüübata oma lemmikürtidest teed, neelata paljuile mõistetamatuid raamatuid, nokitseda päevade kaupa lemmikraportite kallal, jalutada tundide kaupa rabas või padrikus ning suhelda just nendega, kellega vajalikuks pead. Lisaks kõigele on hämmastav, kui vähe kulub sellise eluviisi juures raha :P
Kokkuvõtteks peab vist otsata kurbusega leidma, et puhtakujuline eraklus ei ole pereinimese jaoks. Olukorras, kus käblikud süüa ning ketse nõuavad, tuleb aegajalt oma uitilmast reaalsusesse naasta. Mitte, et see ebameeldiv oleks, oh ei, pigem vastupidi. Ning kuna ma ei suutnud välja mõelda ühtegi meetodit saamaks vanaemaks saamata kõigepäält emaks, siis talun reipalt oma mõtlemisvõimetuse "ilusaid, kuid laisku" tagajärgi ;)
kolmapäev, 23. september 2009
reede, 18. september 2009
Laenan linki
Rohelised otsisid hijaaegu pikajalgset ja taimtoidulist modelli. Pakkusin end. Tulemus siin:
Mina vasakul, Tümpsa rollis :P
Tervitan Orwelli-sõpru ;)
neljapäev, 10. september 2009
Leinad ja kaotused
Masu-nimelises vabariigihakatises on ehk kohane mõelda pisut eestlaste kollektiivse pessimismi pääle.
Ma olen küll suhteliselt ajalookauge (nõukakooli toode, mis parata :P), kuid ajuti näib mulle, et praeguses ajas on teatavaid paralleele esimese iseseisvusperioodiga.
Jah, keerulistel aegadel ja ühis(t)e välisvaenlas(t)e olemasolul on eestlased võidelnud Vabadussõjas ja seisnud Balti ketis. Niipea aga, kui raske aeg läbi ning võimalusterohke aeg käes on kadedaid kõõrdpilke, selgapussitamist ning teiste arvelt enese upitamist küll & veel.
Elu keskpaiga liginedes mõtleme me kõik ehk enam oma juurtele. Nii minagi. Hiljutised seebiooperlikud seigad pereasjus ja sellest tulenev geneetilise tühimiku tundmine panevad vahel kaaluma, et ehk on mus isaliinis slaavi elik isegi juudi verd. Perenimi jätab ohtralt võimalusi :P Teiste rahvuste suhtes tolerantne olen ma peaaegu kogu teadliku elu olnud. Õnneks on elu mulle lisaks hämmastavatele looduse eksitustele ka imetabaselt tarku ja tugeva eetilise selgrooga kodanikke näidanud. Sellise suure valimi vaatlemine on mulle nüri järjekindlusega selgeks teinud, et igasugused rahvusstereotüübid on 1 paras orgaanika :P Miskipärast on aga mulle keskmisest eestlasest palju olulisem tugev pere ja lähedased sidemed laste ning vanematega.
Esimese poja lühike ja vaevarikas elu ning varajane surm kalestasid mind ilmselt aastateks. Samas aga õpetas see kogemus mind väärtustama hetke ja mitte asjata halama pisiasjade pärast. Mäletan seda tuulist ja tolmust kevadpäeva, kui mööda päälinna magistraali vantsides korraga taipasin, et mul on selle raske asja üleelamiseks täpselt kaks võimalust: kas jäädagi elu lõpuni kõigile halama ning ebaprofessionaalselt käitunud tohtreid süüdistama või võtta end kokku ning elada oma elu nii, et mu tulevastel lastel oleks võimalikult hää esivanem.
Juurtetuse tunne, mis kaasneb selle isa mittetundmisega, kes täna taas aasta vanemaks saab, ei ole küll niivõrd teravalt valus kuivõrd vaikselt painav. Jah, ma tean üht poolt loost. Ema räägitut. Ma ei mõista teda hukka, vastupidi. Lõppeks meeldin ma enesele ju üksjagu ning loodusseaduste järgi säänse alfase isasega kutsika soetamises pole ju midagi taunitavat ;) Kena oli temast ka see, et ta oma egoismis teise poole kõrvalepõike tulemustest lahkesti teavitamata jättis. Kuna nende suhe oli pikaajaline nii enne nende mõlema abielusid kui ka pärast neid ei hakka ma siin mingit moraalijüngrit mängima. Reeglina lõpeb loodusseadustega kaklemine indiviidile kaotusega :)
Suhteliselt seosetu on mu väsinud tekst täna. Ajendiks kirjutamisel võis olla lugu, mida kuulsin. Inimesest, kes on pärast tohutut kaotust võibolla jäänud kinni just sellesse kalestumise-ajajärku. Siiski näib mulle, et kaotustega leppimine ja soovitu leinamine on samalaadne protsess nii lähedaste, riikide-kodumaade kui miksmitte ka kollektiivide puhul. Ikkagi idealiseerime kaotatut ning see suurendab valu veelgi. Jah, ilmselt oleks mu vanim poeg praegu gümnaasiumi lõpuklassis terane abiturient. Jah, loomulikult oleksin ma oma insenerist isaga saanud käia lõppematutel kalaretkedel ning selle käigus ohtrale maailmaparanduslikke vestlusi maha pidanud. Jah, imeriigi-Eesti, see, millest sai ärkamisajal unistet, pidi olema tuubil täis õiglasi, töökaid, tarku ja häid inimesi ning õnn pidi laiutama igas õues. Võibolla oleks olnud lihtsam, kui idealistist mina oleks algusest pääle arvestanud kanepisõltlasest logardi, tehnokraadist mölaka ja korruptantidest suurkorporatsioonide ning parteibroileritega.
Õnneks või õnnetuseks ei saa ma seda kunagi teada. Kindlasti ei näe ma poega kevadel gümnaasiumi lõpetamas, ülisuure tõenäosusega ei vaheta ma pärisisaga kunagi sõnagi ning vaevalt, et mul õnnestub niikauaks Eestissegi jääda, kuni viimane maavaras oma ahnusesse lämbub või õhkutäis poliitik pauguga lõhkeb :P
Kuniks veel kark all ja kuppel otsas, kolab hundiemand metsi mööda, kord kutsikatega, siis taas ilma. Muigab endamisi oma parandamatu loomuse üle- nu tõepoolest abiidne, maailma saame parandatud, ennast aga mitte :P
Ma olen küll suhteliselt ajalookauge (nõukakooli toode, mis parata :P), kuid ajuti näib mulle, et praeguses ajas on teatavaid paralleele esimese iseseisvusperioodiga.
Jah, keerulistel aegadel ja ühis(t)e välisvaenlas(t)e olemasolul on eestlased võidelnud Vabadussõjas ja seisnud Balti ketis. Niipea aga, kui raske aeg läbi ning võimalusterohke aeg käes on kadedaid kõõrdpilke, selgapussitamist ning teiste arvelt enese upitamist küll & veel.
Elu keskpaiga liginedes mõtleme me kõik ehk enam oma juurtele. Nii minagi. Hiljutised seebiooperlikud seigad pereasjus ja sellest tulenev geneetilise tühimiku tundmine panevad vahel kaaluma, et ehk on mus isaliinis slaavi elik isegi juudi verd. Perenimi jätab ohtralt võimalusi :P Teiste rahvuste suhtes tolerantne olen ma peaaegu kogu teadliku elu olnud. Õnneks on elu mulle lisaks hämmastavatele looduse eksitustele ka imetabaselt tarku ja tugeva eetilise selgrooga kodanikke näidanud. Sellise suure valimi vaatlemine on mulle nüri järjekindlusega selgeks teinud, et igasugused rahvusstereotüübid on 1 paras orgaanika :P Miskipärast on aga mulle keskmisest eestlasest palju olulisem tugev pere ja lähedased sidemed laste ning vanematega.
Esimese poja lühike ja vaevarikas elu ning varajane surm kalestasid mind ilmselt aastateks. Samas aga õpetas see kogemus mind väärtustama hetke ja mitte asjata halama pisiasjade pärast. Mäletan seda tuulist ja tolmust kevadpäeva, kui mööda päälinna magistraali vantsides korraga taipasin, et mul on selle raske asja üleelamiseks täpselt kaks võimalust: kas jäädagi elu lõpuni kõigile halama ning ebaprofessionaalselt käitunud tohtreid süüdistama või võtta end kokku ning elada oma elu nii, et mu tulevastel lastel oleks võimalikult hää esivanem.
Juurtetuse tunne, mis kaasneb selle isa mittetundmisega, kes täna taas aasta vanemaks saab, ei ole küll niivõrd teravalt valus kuivõrd vaikselt painav. Jah, ma tean üht poolt loost. Ema räägitut. Ma ei mõista teda hukka, vastupidi. Lõppeks meeldin ma enesele ju üksjagu ning loodusseaduste järgi säänse alfase isasega kutsika soetamises pole ju midagi taunitavat ;) Kena oli temast ka see, et ta oma egoismis teise poole kõrvalepõike tulemustest lahkesti teavitamata jättis. Kuna nende suhe oli pikaajaline nii enne nende mõlema abielusid kui ka pärast neid ei hakka ma siin mingit moraalijüngrit mängima. Reeglina lõpeb loodusseadustega kaklemine indiviidile kaotusega :)
Suhteliselt seosetu on mu väsinud tekst täna. Ajendiks kirjutamisel võis olla lugu, mida kuulsin. Inimesest, kes on pärast tohutut kaotust võibolla jäänud kinni just sellesse kalestumise-ajajärku. Siiski näib mulle, et kaotustega leppimine ja soovitu leinamine on samalaadne protsess nii lähedaste, riikide-kodumaade kui miksmitte ka kollektiivide puhul. Ikkagi idealiseerime kaotatut ning see suurendab valu veelgi. Jah, ilmselt oleks mu vanim poeg praegu gümnaasiumi lõpuklassis terane abiturient. Jah, loomulikult oleksin ma oma insenerist isaga saanud käia lõppematutel kalaretkedel ning selle käigus ohtrale maailmaparanduslikke vestlusi maha pidanud. Jah, imeriigi-Eesti, see, millest sai ärkamisajal unistet, pidi olema tuubil täis õiglasi, töökaid, tarku ja häid inimesi ning õnn pidi laiutama igas õues. Võibolla oleks olnud lihtsam, kui idealistist mina oleks algusest pääle arvestanud kanepisõltlasest logardi, tehnokraadist mölaka ja korruptantidest suurkorporatsioonide ning parteibroileritega.
Õnneks või õnnetuseks ei saa ma seda kunagi teada. Kindlasti ei näe ma poega kevadel gümnaasiumi lõpetamas, ülisuure tõenäosusega ei vaheta ma pärisisaga kunagi sõnagi ning vaevalt, et mul õnnestub niikauaks Eestissegi jääda, kuni viimane maavaras oma ahnusesse lämbub või õhkutäis poliitik pauguga lõhkeb :P
Kuniks veel kark all ja kuppel otsas, kolab hundiemand metsi mööda, kord kutsikatega, siis taas ilma. Muigab endamisi oma parandamatu loomuse üle- nu tõepoolest abiidne, maailma saame parandatud, ennast aga mitte :P
Tellimine:
Postitused (Atom)
