pühapäev, 29. august 2010

kolm aastat koos

Lugesin viimasest Ekspressist (sõltuvus on raske vaibuma, noh :P) Jõgeda lugu sellest, kuis hääle abielule vaid pool tundi päevas kuluvat.

Pani natuke kaasa mõtlema see jutt. Pessimismi ja üldist negatiivsust on eestlasel veres küll ja veel. Kes pagan kukub siis kaaslast imetlema ja kiitma, kui tegelikult on raibet ju pidevalt parandada vaja :P Eks ilmselt 1jagu raske on selles mugavas ja pahuras diivanile laotatud kodanikus kunagist unelmate printsi/printsessi näha :)

Isiklikus tagasihoidlikus elus saan praeguseks siiski rõõmuga tõdeda, et vaatamata tõusudele ja mõõnadele on suhe stabiilselt hää. Vahel imestan isegi, kuis kaks nii kange iseloomuga kodanikku on suutnud säänse toimiva ühiskonna algrakukukese moodustada :) Ilmselt on suur osa praeguses suhtelises õnnes ka põnni olemasolul- kaua sa ikka vastastikku mossitad, kui tüüp oma hambutut naeratust ja valjuid rõõmukilkeid kõigi ruumisviibijatega jagab ;)

Nii et katsutagu siis reipalt edasi tiksuda, tähedevahelise tuleviku poole.

laupäev, 21. august 2010

taas ise seismisest

Pikk viikend anti meile seekord. Naiss :P
Sattusin telekast vilksamisi mustvalgeid iseseisvumiskaadreid nägema. Tuli noorusnostalgia pääle. Ma pole muidu eriline tähtpäevainime, aga kahtlane kokteil pubekaeast nii indiviidi kui ühiskonnana on mulle vist toona molotovina mõjunud ;)

Sestap postin siia ühe lingi targa jutuga:
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/president-ilves-paljud-eestis-on-juba-oppinud-taluma-nomedat-diktaati.d?id=32693301

Lihtsalt hilisemaks ülelugemiseks. Võttis päris kaasa mõtlema. Vigin kommentaariumis on muidugi muljetavaldav ning illustreerib kenasti kasvavat funktsionaalse lugemisoskuse kadu. Aga ei me sest heitu.

Miskine udune võrdlus tekkis lapse kasvamise-arenguga. Olen siin kolmandat raksu kümneaastaste vahedega paljunenud. Iga algus on keeruline olnud, aga lihtsamaks läheb :P Loll õpib oma vigadest, nii isiksuse kui ka rahvana, ma loodan :) Täiust ei saavuta me kunagi, ei lapsevanema ega ka riigina. Aga see ei tahenda, et peaksime loobuma püüdmast ning vajuma konformismi ja halina sohu.

Hääküll, ajude taandareng väikelapse emal on juuresolevalt pildilt juba liigselgelt näha. Tuulesuund on... põhk :P

pühapäev, 15. august 2010

idüll

Ma olen laiskvorst, gradus gravis.
Pole viitsinud eriti blogimaailmes lammutada. Suht tegus kah.

Päevad on viimati 1jagu 1taolised olnud.
Hommikul 1/2 8 üles. Tegelused. Jalutama. Uni. Tegelused. Jalutama. Uni.
Tegelused. Jalutama. Ööunne nii 1/2 11.

Noormees on nüüd 5k1n vana. Maadleb voodil roomata. Igati vahva tegelane.
Pole parata, peab tunnistama, et mulle meeldib rutiin. Vanaks hakkan jääma vist.