Lugesin viimasest Ekspressist (sõltuvus on raske vaibuma, noh :P) Jõgeda lugu sellest, kuis hääle abielule vaid pool tundi päevas kuluvat.
Pani natuke kaasa mõtlema see jutt. Pessimismi ja üldist negatiivsust on eestlasel veres küll ja veel. Kes pagan kukub siis kaaslast imetlema ja kiitma, kui tegelikult on raibet ju pidevalt parandada vaja :P Eks ilmselt 1jagu raske on selles mugavas ja pahuras diivanile laotatud kodanikus kunagist unelmate printsi/printsessi näha :)
Isiklikus tagasihoidlikus elus saan praeguseks siiski rõõmuga tõdeda, et vaatamata tõusudele ja mõõnadele on suhe stabiilselt hää. Vahel imestan isegi, kuis kaks nii kange iseloomuga kodanikku on suutnud säänse toimiva ühiskonna algrakukukese moodustada :) Ilmselt on suur osa praeguses suhtelises õnnes ka põnni olemasolul- kaua sa ikka vastastikku mossitad, kui tüüp oma hambutut naeratust ja valjuid rõõmukilkeid kõigi ruumisviibijatega jagab ;)
Nii et katsutagu siis reipalt edasi tiksuda, tähedevahelise tuleviku poole.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar