kolmapäev, 21. oktoober 2009

Kontrollime või õpetame?

Nõndaks. Tänase kirjutis palun jälle aurulaske alla lugeda.

Oletame, et meil on kaks keskealist daami.

Pedagoog on oma ala tõeline asjatundja. Tema koostab vasaku käega igasuguseid õppematerjale ja tema endised õpilased näevad temast ikka veel hirmu- ja õudusesegaseid unesid. Ta valdab oma ainet une päält ja kõrgtasemel. Pedagoog õpetab eliitkoolis, ja seda on temast igal sammul näha.
Pedagoog usub, et edu tuleb üksnes läbi valu ja vaeva. Kui temal on halb päev, laob ta lastele kahtesid, nagu torust tuleb. Võtku end kokku, rajakad! Vaat kui meie omal ajal ... Viiburi sõjakoolis... jaa! Olime usinad ega julgenud õpetaja juuresolekul hingatagi. Noorus on hukas, ja seda tuleb talle läbi hindamissüsteemi pidevalt selgitada.

Pedagoogi ainetund koosneb tavaliselt kas tunnikontrollist või kontrolltööst, seejärel deklameerivad õpilased kodusloetut (hindele). Viis minutit seletab pedagoog ka uut osa ning sisulise töö teeb laps kodus (kas siis lapsevanema abiga või ilma). Hinnetel puudub seos teadmistega, pigem hindab pedagoog ilukirja ja töövihikute ümbrispabereid. Äärmisel juhul on hindel seos sooviga demonstreerida oma jõupositsiooni õpilase üle. Aritmeetiline keskmine, häh. Varem väljapandud veerandihinne? Tahan, panen, tahan, muudan :P Kes ainest lisaks teada tahavad, kasutage abiõpetaja tasulisi teenuseid. Abiõpetaja meiliaadresse jagab pedagoog lahkelt.

Pedagoogi elus on üks ääretult suur, jube ja mõttetu tragöödia. Sellest lapsed ei tea. Tegemist on täiesti koolivälise asjaga, kuid pedagoog on ju koolisisene. Loomulikult on üks alandet veerandihinne või klassitäis öötööd ja padjatäite kaupa lapsepisaraid selle tragöödia kõrval täielik nohu. Pedagoogile siis, mitte lastele ja nende vanemaile.

Pedagoog usub ise, et ta on hea õpetaja. Lapsed nii ei arva.

Õpetaja on oma ala tõeline asjatundja. Ka tema suudab ise õppematerjale koostada. Õpetaja tunde iseloomustab aga eakohasus ja oskus luua süsteemi hunnikust näiliselt seosetutest faktidest. Õpetaja on tagasihoidlik, kuid tema tunnis on kord. Õpikut tunnis palju ei loeta, tehakse praktilisi harjutusi ja juhendatavat rühmatööd. Huvitaval kombel saab tund 45 minutiga märkamatult läbi. Kodutööd õpetaja tavaliselt hulganisti ei jäta - lastel ju niigi koolivälist tegevust ka. Paar korda veerandis kontrollib õpetaja laste teadmisi ning jooksvad hindedki tulevad tunnitöö käigus kuidagi iseenesest. Kui laps tunneb aine vastu süvendet huvi, annab õpetaja talle lahkelt materjali lisaks ning juhendab soovitud allikateni. Kõige teadmisjanulisematega jõuab õpetaja teha ringitööd ja juhendada nende iseseisvaid uurimusi. Õpetaja töötab tavakoolis, aga tema õpilased teevad aineolümpiaadidel silmad ette eliitkoolilastele. Tõelised väänikudki respekteerivad õpetajat ning meenutavad teda ka aastate pärast sooja sõnaga.

Õpetajal on neli last ja rahulik pereelu. Tema tasakaalukus on eeskujuks ka kolleegidele.

Õpetaja ise arvab, et ta on suhteliselt keskpärane pedagoog. Lapsed armastavad teda.

Suhteliselt mustvalge sai. Läbi utreerimise saab siiski ette skaala, kuhu vahele mahuvad ülejäänud inimesed, kes meie lapsi igapäevaselt õpetavad.
"Tasuta" hariduse kvaliteet kõigub seinast seina. Niikaua, kui osade õpetajate ning ka lapsevanemate arvates peabki õpe olema vastumeelne, raske ja vaevaline, pudeneb meil jätkuvalt põhikoolist aastas 1000 last. Enamus poisid, just needsamad mehed ja isad, kes on kunagi kaaslasteks meie tütardele ja vanemaiks meie lapselastele.

Et see justnagu polegi kellegi asi. Metsa raiutakse, laastud lendavad?

3 kommentaari:

Bianka ütles ...

Õpetaja-teema on üks keeruline, aga teisest küljest väga üldrahvalik jutuaine. Igaühel on arvamus olemas ja selle tõestuseks tuua oma head või halvad mälestusesed. Aga need on oi-kui-erinevad!

Minu elu parim õpetaja oli 8-klassilise kooli matemaatikaõpetaja. Ta oli ühe suurema keskkooli direktori ametist lahti lastud viinavea pärast ja saadetud "asumisele" meie kooli. Lapsevanemad olid kah nagu pahased ja ärevil, et joodik koolis, mis nüüd saab! Tegelikult polnud ta midagi nii suur joodik, aga mõnikord oli pohmellilõhna tunda küll.

Minu jaoks oli ta elu parim
õpetaja, sest ta nägi minu andeid, suunas neid ja tunnustas. Ja mis eriti oluline, ta rääkis minuga nagu täiskasvanuga. Mitte lapsega, kelle jaoks on vaid käsud-keelud. Tema seletas mulle näiteks, et kui saatis ühe poisi koju unustatud vihikut ära tooma, siis mitte kiusu ega alandamise pärast, vaid selleks, et näidata poisile, et kui valetasid (kodutöö on tõesti tegemata), siis seda tuleb välja. Kui aga ta on tõesti lihtsalt unustanud, siis võib teda edaspidigi uskuda. Ta vaevus KASVATAMA, mitte ainult karistama ja õpetama. Mina olin sillas, et ta mulle seda kõike rääkis, olin vist midagi 13-aastane! Nii ma arvangi, et õpetaja, kes lapse nahas inimest näeb, on hea õpetaja.

Olen aru saanud, et lemmikõpetajad on erinevad klassi priimustel ja väänikutel. Esimestele jäävad meelde need, kes neid aitasid oma enesekindlust ja tarkust avastada, teistele ehk mõjus hoopis korra ja nõudmiste õpetamine, mis neile hilisemas elus kasuks tuli. Tuim ja paindumatu paberi peal näpuga järge pidav pedagoog ja selline, kes last inimeseks ei pea, pole kunagi kellegi lemmik olnud.

Armastus ruulib alati, nii laste kui oma aine vastu.

MetsasJooks ütles ...

algarv hää,
tänud tagasiside eest. Lootsingi, et kellelgi mõni õpetaja-flässbäkk tuleb.

Huvitaval kombel oli meie keskkooliaegne klassijuhataja samuti matemaatik. Ka tal olevat hiljem mingid kerged alkoprobleemid olnud, kuid see võib olla ka kollektiivikius. Igal juhul oli ta 1 eredamaid isiksusi me muidu nii üsna keskpäraseks kippuvas koolis.

Just sinu poolt kirjeldet suhtumine õpilasse (nagu teisegi täiskasvanusse, mitte kui rumalasse putukasse) eristab sageli tugevat õpetajat nõrgast. Eks nood nõrgad peavad ju kuidagi oma olematut autoriteeti turgutama :P

Ega ma muidu nii põlema tavaliselt lähegi. Kui aga komistad mõne pedagoogi otsa, kes sinu kunagistest ideaalidest NII kardinaalselt erinevat, tekib küsimus, miks? Täiskasvanuna võid ju noid isikliku elu tragöödiaid mõista, kuid kui pedagoogi kibestunud ilmavaade hakkab juba laste elu mürgitama, peab ju kusagilt piir minema. Koolikohustus on meil teatavasti vähemalt põhikooli lõpuni ja tasuta haridussüsteemis pole võimalik pedagooge valida, pead vaid leppima olemasolevatega. Vahel näib, et õpetajatöö on mõnele vaid sissetuleku või ametiga kaasnevate hüvede (prestiiž, pikad vaheajad?) pärast, mitte sisemiseks kutsumuseks.

Hääküll, vähemalt täna saime tähistada alanud vaheaega (ja 2:2 tasakaalu peatset muutumiste meite väikses rakukeses 3:2 suhteks meessoo kasuks) 1 suure hõum-meid õunakoogiga :) Kotkas kiitis kooki "paremaks, kui ema teeb", mis on tema puhul suur tunnustus :P

Bianka ütles ...

Oi, õnnitlen! Meite pere UH-s ei olnud midagi näha, vist siis pole.... neid asjandusi küljes. Aga mine tea, mis elu toob. Igatahes siniste asjade ostmise jätsime praegu ära.