Pidin lapsele täna valimistulemusi selgitama. Mitte aiult hetkenumbreid, sai ka ajaloost pisut räägitud. Neli aastat olnud ja tulevaste valimisteni on kümnese jaoks hirmpikk aeg.
Valus hakkas siis, kui laps suuril silmil esines sama seisukohaga, millega Kotkaski. Et miks me ometi Eestist ära ei koli? Jah, tõepoolest. Miks?
1. Kliimat pole meil ju teatavasti ollagi, umbes miljoonil päeval aastas tuleb taevast hallikat tatti ja õhutemperatuur ei suuda kuidagi ära otsustada, kas olla pisut alla või üle viie kraadi;
2. Loosungite üheülbalisus ajab ka algklassilapsed nutma. Huvitav, milliste hämmastavate hüüdlausetega meid järgmistel valimistel õnnistatakse? Ahjaa, pakun, et sloganeid enam ei tule, Mongoolias ja Afganistanis pidid juba piktogrammid olema. Arvestades haridussüsteemi, mis funktsionaalset kirjaoskust edendama ei kipu, saamegi varsti ideaalse elektoraadi: kirjaoskamatu, rehkendussuutmatu, aga see-eest manipuleeritav ja lihtsameelne;
3. Sellist Tallinna, nagu meie kunagine kodulinn oli, ei ole enam olemas ega tule suure tõenäosusega meie eluea jooksul enam kunagi. See on märkamatult asendatud betoonist ja klaasist Kuubistaniga, mille sees ja ümber lookleb Autostan. Proovige sääl jala käia ehk siis rattaga sõita ja taipate, mida ma mõtlen. Kui juba kusagil end linnaelukaks teha, siis sobib ju mõni teine EL linn, kus planeerijail rohkem taipu, rahval enam lapsesõbralikkust ja valitsejail oidu.
Herr president ütles oma hiljutises sõnavõtus, et kõrge valimistel osalenute % näitavat, et rahvas pole veel poliitikast (ja poliitikuist) võõrandunud. Huvitav, kas ta selle väljaütlemise ajal ei võinud mõelda, et ehk oli tegu meeleheitliku katsega kuidagigi ümbritsevat absurdi mõjutada?
Olgem eneste vastu ausad. Meid on rahvana liiga vähe et kvaliteetse riigina püsida. Ja selle vähesegagi käime me pillavalt ümber. Ikka näikse meil olevat liigpalju inimesi, et neid teedel tappa, eluviisitõbedesse sumbuda ja surra lasta, mõttetuil ametikohtadel sisutühja tööd teha lubada või kasvõi koolipingis rumalaks ja mõtlemisvõimetuks "õpetada". Ma olen nõus, et iga rahvas on oma valitsejaid väärt. Aga mul on raske samastuda rahvaga, kes selliseid tüüpe järjekindlalt tagasi valib. Miskipärast näib mulle, et on ühiskondi, kus säänsed lastehaigused on ammu läbi põetud. Või siis on indiviidi anonüümsus ja kaugus riigist ning kohalikust omavalitsusest niivõrd suur, et see ei häiri.
Milleks üldse sääne pessimistlik öine aurulask? Eks ikka hirmust, et kui lähiaastail pere elukohariigi suhtes vajalikud otsused vastu võtmata jääma peaksid, saan ma kunagi meie imelise sotsiaalsüsteemi toel isiklike laste töid-tegemisi vaid kaugustest jälgida. Huvitav, kui palju on Eestis selliseid "sõduriemasid", kelle lapsed väljamaal leiba teenimas ning koju naasta ei mõtlegi?
3 kommentaari:
Mina ei koli küll kuskile, kus see parem on. Kliima ehk küll, aga poliitikuteta ei toimu elu kusagil ja õigluse ja õiguse vahel on vahe sees ka mujal. Olgu peale, et väiksem kui meil, aga ikkagi.
Mina olen seda meelt, et alles teine põlvkond jõukust muutub kaastundlikuks. Nii et ehk näevad ka meie silmad seda aega.
Mis puutub valimistesse, siis ei maksa erutuda kohalike valimiste tulemuste üle. Tallinn oma hallipassi (-massi)-meestega saab täpselt selle, mida enamusdemokraatia pakub. Mis parata, kui ükski teine erakond ei näita selle seltskonna vastu huvi üles. Mujal aga on olukord normaalne. Need, kes oma linna-valda enam-vähem südametunnistusega on valitsenud, saavad seda ka edasi teha. Kes oli ikka liiga loll ja ahne, see peab ennast nüüd töötuks registreerima.
Alati, kui mind poliitika karvaseks ajama kipub, üritan mõelda raamatutele "Jah, härra minister" ja "Jah, härra peaminister". Ja jõuan järeldusele, et tegelikult on see poliitika vist igal pool paras .....
tjah,
õige ta on, hääd kaasamõtlejad.
Kohaliku valla tulemuste üle olen ma tegelikult siiralt õnnelik. Mõttetuid parteiparte on siin küll vähem, kui mujal.
Eks see omavalitsus, mida elamiseks valida, peabki olema piisavalt väike, et tüüpidel oleks piinlik aastast aastasse lolli mängida. Või siis vastupidi, piisavalt suur, et saaksid end rahus sinivetikana ookeanis tunda :P
See "kolime ära" jutt on meil sesoonne, nagu Durrellide perel, kes paha kliima eest Kreekasse põgenesid. Lihtsalt lapsukesed, kel mitu "rahvusvahelise suhtluse" keelt suus, on end näiteks lapsesõbralikus Skandinaavias hoopis kodusemalt tundnud. Nüüd peagi ongi valida, kas minna seni, kuni põhikool tiksub, või jääda veel mõneks valimisperioodiks vegeteerima.
Seda "hää-on-sääl-kus-meid-pole"- tõbe ma ei põe. Eks mu valikud pigem säänsed ürgpragmaatilised on. Minu muredes ei ole kindlasti mitte süüdi ükski erakond (kes teatavasti seisab koos samasugustest puudustega indiviididest, nagu me kõik), rääkimata nende erakondade füüreritest. Ma lihtsalt ei raatsi oma maksufüüri neile füürereile saata, et nad selle eest kõrgemaid sambaid ja läikivamaid plakateid toota saaksid :P
Valimisjärgne pahurus haihtub tasapisi. Ja kui mulle, sklerootikule, nüüd õigesti meenub, siis oli sel suvel nii nädalajagu sooja ja päikselist ilma ju ka ;)
Postita kommentaar