Neljapäev, 21. juuni 2012

aeglasest elust

Kollases tassis on valge tee. Tassil on kiri "Beijing". Kotkas viimaselt tööreisilt tõi.
Jõin varahommikul rõdul teed ja tundsin end äkitsi kaheksakümneaastasena. Kõik on juba olnud, nii näikse. Elu lihtsalt kulgeb ja mina, va iidne, vaatan seda rahulikult päält. Kui ma nüüd, vana ja targana, oma elule tagasi vaatan, siis tundub, et olen ühe pisikese eluaja sisse mahutanud mitu :P Tegevuste hulgalt siis.

Selleks, et elu hetkekski aeglane oleks, on muidugi vaja teha teatavaid pingutusi. Eelkõige peab igapäevane elu olema täis pöörast rahmeldamist. Sellest aga pole kellelgi puudus. Lihtsalt rahmeldused on erinevad. Kes murrab tööd, kes õpinguid, kes põllul või aias. Aeg sääne. Kõige valgem aastas päälekauba. Võrreldes talvisega on jaks mitmekordne.

Praeguse eluperioodi rahmeldused on peamiselt seotud paljulapselisusega. Kaks saavad juba kuraditosina jagu aastaid vanaks. Siis veel kahene ja kahekuune. Elu on üsna tihe. Aga see on mõnus tihedus. Ja seda enam oskan hinnata hommikusi tassitäitmise hetki, nii otseses kui kaudses mõttes. Kui ma minevikku mõtlen, siis on mul kunagisest töönarkomaanist enesest kahju. Praegu teen tööd täpselt niipalju, kui laste kõrvalt aega jääb. Nii tunnikese hommikuti ehk, lihtsalt vormishoidmiseks. Minusugune piiratud mõistusega olend peab  selleks pool elu ää elama, et aru saada, mis elus oluline on :)

Blogida pole ka viitsinud. Pole lihtsalt midagi öelda. Lugeda ikka viitsin vahel. Kõigi teiste elu näib nii sisutihe ja mõttekas minu rutiinse tiksumise kõrval :P
Läen tiksun nüüd siis vaikselt edasi. Päeval ehk õnnestub korra raamatukokku lipsata. Kui lugemisvara koosneb netiportaalide kiiruudistest siis koosneb sõnavara varsti viiesajast sõnast (tervitan siinkohal Ilfi ja Petrovi).