Uudiseid kastikaubandusest

Kõik, kel on lihtsat inglise keelt mõistvad lapsed või kes end piisavalt lapsemeelsetena tunnevad, võiksid kaia seda:

http://sendables.jibjab.com/originals/big_box_mart

Laenasin Strandbergi blogist lõbusa multika ilmamajanduse toimimisest. Et kui nüüd nädalavahetusel suuremat sorti poodlemiseks minema peaks, siis ärge vaeseid hiinlasi unustage :P

Komistasin Caps Lockile

PQHGMDIM

Kontrollime või õpetame?

Nõndaks. Tänase kirjutis palun jälle aurulaske alla lugeda.

Oletame, et meil on kaks keskealist daami.

Pedagoog on oma ala tõeline asjatundja. Tema koostab vasaku käega igasuguseid õppematerjale ja tema endised õpilased näevad temast ikka veel hirmu- ja õudusesegaseid unesid. Ta valdab oma ainet une päält ja kõrgtasemel. Pedagoog õpetab eliitkoolis, ja seda on temast igal sammul näha.

Pedagoog usub, et edu tuleb üksnes läbi valu ja vaeva. Kui temal on halb päev, laob ta lastele kahtesid, nagu torust tuleb. Võtku end kokku, rajakad! Vaat kui meie omal ajal ... Viiburi sõjakoolis... jaa! Olime usinad ega julgenud õpetaja juuresolekul hingatagi. Noorus on hukas, ja seda tuleb talle läbi hindamissüsteemi pidevalt selgitada.

Pedagoogi ainetund koosneb tavaliselt kas tunnikontrollist või kontrolltööst, seejärel deklameerivad õpilased kodusloetut (hindele). Viis minutit seletab pedagoog ka uut osa ning sisulise töö teeb laps kodus (kas siis lapsevanema abiga või ilma). Hinnetel puudub seos teadmistega, pigem hindab pedagoog ilukirja ja töövihikute ümbrispabereid. Äärmisel juhul on hindel seos sooviga demonstreerida oma jõupositsiooni õpilase üle. Aritmeetiline keskmine, häh. Varem väljapandud veerandihinne? Tahan, panen, tahan, muudan :P Kes ainest lisaks teada tahavad, kasutage abiõpetaja tasulisi teenuseid. Abiõpetaja meiliaadresse jagab pedagoog lahkelt.

Pedagoogi elus on üks ääretult suur, jube ja mõttetu tragöödia. Sellest lapsed ei tea. Tegemist on täiesti koolivälise asjaga, kuid pedagoog on ju koolisisene. Loomulikult on üks alandet veerandihinne või klassitäis öötööd ja padjatäite kaupa lapsepisaraid selle tragöödia kõrval täielik nohu. Pedagoogile siis, mitte lastele ja nende vanemaile.

Pedagoog usub ise, et ta on hea õpetaja. Lapsed nii ei arva.

Õpetaja on oma ala tõeline asjatundja. Ka tema suudab ise õppematerjale koostada. Õpetaja tunde iseloomustab aga eakohasus ja oskus luua süsteemi hunnikust näiliselt seosetutest faktidest. Õpetaja on tagasihoidlik, kuid tema tunnis on kord. Õpikut tunnis palju ei loeta, tehakse praktilisi harjutusi ja juhendatavat rühmatööd. Huvitaval kombel saab tund 45 minutiga märkamatult läbi. Kodutööd õpetaja tavaliselt hulganisti ei jäta - lastel ju niigi koolivälist tegevust ka. Paar korda veerandis kontrollib õpetaja laste teadmisi ning jooksvad hindedki tulevad tunnitöö käigus kuidagi iseenesest. Kui laps tunneb aine vastu süvendet huvi, annab õpetaja talle lahkelt materjali lisaks ning juhendab soovitud allikateni. Kõige teadmisjanulisematega jõuab õpetaja teha ringitööd ja juhendada nende iseseisvaid uurimusi. Õpetaja töötab tavakoolis, aga tema õpilased teevad aineolümpiaadidel silmad ette eliitkoolilastele. Tõelised väänikudki respekteerivad õpetajat ning meenutavad teda ka aastate pärast sooja sõnaga.

Õpetajal on neli last ja rahulik pereelu. Tema tasakaalukus on eeskujuks ka kolleegidele.

Õpetaja ise arvab, et ta on suhteliselt keskpärane pedagoog. Lapsed armastavad teda.

Suhteliselt mustvalge sai. Läbi utreerimise saab siiski ette skaala, kuhu vahele mahuvad ülejäänud inimesed, kes meie lapsi igapäevaselt õpetavad.

"Tasuta" hariduse kvaliteet kõigub seinast seina. Niikaua, kui osade õpetajate ning ka lapsevanemate arvates peabki õpe olema vastumeelne, raske ja vaevaline, pudeneb meil jätkuvalt põhikoolist aastas 1000 last. Enamus poisid, just needsamad mehed ja isad, kes on kunagi kaaslasteks meie tütardele ja vanemaiks meie lapselastele.

Et see justnagu polegi kellegi asi. Metsa raiutakse, laastud lendavad?

Valus (valimisteemaline vent)

Vahel teeb sisepaguluses elamine natukene haiget.

Pidin lapsele täna valimistulemusi selgitama. Mitte aiult hetkenumbreid, sai ka ajaloost pisut räägitud. Neli aastat olnud ja tulevaste valimisteni on kümnese jaoks hirmpikk aeg.

Valus hakkas siis, kui laps suuril silmil esines sama seisukohaga, millega Kotkaski. Et miks me ometi Eestist ära ei koli? Jah, tõepoolest. Miks?

1. Kliimat pole meil ju teatavasti ollagi, umbes miljoonil päeval aastas tuleb taevast hallikat tatti ja õhutemperatuur ei suuda kuidagi ära otsustada, kas olla pisut alla või üle viie kraadi;

2. Loosungite üheülbalisus ajab ka algklassilapsed nutma. Huvitav, milliste hämmastavate hüüdlausetega meid järgmistel valimistel õnnistatakse? Ahjaa, pakun, et sloganeid enam ei tule, Mongoolias ja Afganistanis pidid juba piktogrammid olema. Arvestades haridussüsteemi, mis funktsionaalset kirjaoskust edendama ei kipu, saamegi varsti ideaalse elektoraadi: kirjaoskamatu, rehkendussuutmatu, aga see-eest manipuleeritav ja lihtsameelne;

3. Sellist Tallinna, nagu meie kunagine kodulinn oli, ei ole enam olemas ega tule suure tõenäosusega meie eluea jooksul enam kunagi. See on märkamatult asendatud betoonist ja klaasist Kuubistaniga, mille sees ja ümber lookleb Autostan. Proovige sääl jala käia ehk siis rattaga sõita ja taipate, mida ma mõtlen. Kui juba kusagil end linnaelukaks teha, siis sobib ju mõni teine EL linn, kus planeerijail rohkem taipu, rahval enam lapsesõbralikkust ja valitsejail oidu.

Herr president ütles oma hiljutises sõnavõtus, et kõrge valimistel osalenute % näitavat, et rahvas pole veel poliitikast (ja poliitikuist) võõrandunud. Huvitav, kas ta selle väljaütlemise ajal ei võinud mõelda, et ehk oli tegu meeleheitliku katsega kuidagigi ümbritsevat absurdi mõjutada?

Olgem eneste vastu ausad. Meid on rahvana liiga vähe et kvaliteetse riigina püsida. Ja selle vähesegagi käime me pillavalt ümber. Ikka näikse meil olevat liigpalju inimesi, et neid teedel tappa, eluviisitõbedesse sumbuda ja surra lasta, mõttetuil ametikohtadel sisutühja tööd teha lubada või kasvõi koolipingis rumalaks ja mõtlemisvõimetuks "õpetada". Ma olen nõus, et iga rahvas on oma valitsejaid väärt. Aga mul on raske samastuda rahvaga, kes selliseid tüüpe järjekindlalt tagasi valib. Miskipärast näib mulle, et on ühiskondi, kus säänsed lastehaigused on ammu läbi põetud. Või siis on indiviidi anonüümsus ja kaugus riigist ning kohalikust omavalitsusest niivõrd suur, et see ei häiri.

Milleks üldse sääne pessimistlik öine aurulask? Eks ikka hirmust, et kui lähiaastail pere elukohariigi suhtes vajalikud otsused vastu võtmata jääma peaksid, saan ma kunagi meie imelise sotsiaalsüsteemi toel isiklike laste töid-tegemisi vaid kaugustest jälgida. Huvitav, kui palju on Eestis selliseid "sõduriemasid", kelle lapsed väljamaal leiba teenimas ning koju naasta ei mõtlegi?

Elagem täna

Ma pole eriline popisõber, aga

http://www.youtube.com/watch?v=wOTKwbGBvHs

kena tütarlaps laulab mulle vahel, kui töö liiga rutiinseks kiskuma kipub ja seeläbi näib, et valmisvarutud virna kahanemine üha aeglustub.

Vahel on töösõltlus samasugune narkomaania, kui alkoholism või trennitõbi. Viimaseid kahte olen riivamisi näinud, esimest aastaid põdenud.

Osadele inimestele oleks justkui omane lahustuda mingis väljamõeldud elus. Vahel võib see olla eskapism suurte ja tõsiste probleemide eest. Kui su lähedane haiglas voolikute all vaevleb ning sa mõttepaguluseks end töö, veini või spordiga tapad, võib see ju mõistetav olla. Sama kehtib leinajärgse taastumisperioodi kohta. Probleemiks muutub sääne põgenemine ilmselt siis, kui olukordade venimise või siis sõltuvusaldis natuuri tõttu selline käitumine harjumuseks muutub.

Jah, tõepoolest. Mul on nii endale kui ka nii mõnelegi sõltujale häid uudiseid:

1. töö saab tehtud ka ilma sinuta. Pole olemas mingit "hakkan elama siis, kui .... " elu. On vaid see, mis praegu halastamatult tiksub. Laleh on jõudnud juba 2*3:36 laulda. Seitse minutit mu ainukordsest elust :P

2. viimase piirini tuunitud keha võib küll kena kaeda olla, aga ehk vajab lõõgastust pigem su vaim? Ehk tahavad kordumatut sinu-aega lapsed, elukaaslane või vanemad? Loomulikult on pärast tõsisemat tõbe hiiglama tore, kui jälle liikuda saad kuid seda liikumist tuleb teha mõõdutundega.

3. Veiniuimas oleme me kõik kangelastegusid korda saatnud ja surematuid teoseid loonud :P Iseasi, kas see kangelaseelu ja loometegevus lõppeks nii ära ei kurna, et kulutet kestaga muud targemat teha pole, kui karskusseltsile eksponaadiks saata ;)

Nõnda siis. Selle enesekriitilise manitsusega täna lõpetaksingi. Elagem tänases. Ja mitte pelust, et homset ei pruugi tulla. Reeglina see siiski tuleb. Pidevalt minevikus või tulevikus elamine ei jäta lihtsalt hetke vaatlemiseks aega.

Aga just see käesolev hetk ongi nii ehe ja ilus.

Vene kriis

Töö kolmel ametikohal üheaegselt võib aastatepikku inimese üksjagu läbi kulutada.

Mäletan töiseid öid, Londonis tähtajad kukkumas. Päeval sai juhendet alluvaid, kelle, olgem ausad, oleks pidanud esmajärgus hoopis ära koondama. Aga siis ma veel ei teadnud, millist madu ma tagatoas soendan... ;) Arvasin, et inimene on lihtsalt väheste võimetega ja küündimatu. Selgus siiski, et see, millest Looja intellekti poolel ilma oli jätnud, oli täitunud hoopis oskusega õigel ajal kirves selga lüüa. Osav näitleja, kuid tülgastusest valetunnistaja vastu ei lähe mu emotsioon siin mitte kaugemale. See kretiin pole seda väärt. Igaüks meist peab kord oma tegudest aru andma. Osadele sest seltskonnast on see tund juba saabunud, osadele veel tulemas. Vahel on hämmastav, kui vähe see mind liigutab. Justkui kuivanud kaselehed tuules on alatult käituvad inimesed minu jaoks. Ja kui neid see pendel lõpuks tagasilöögis tabab, ei jaksa ma tunda hääd meelt, justnagu kurbus kaselehtede huku üle on mulle võõras. Ainult ükskõiksus on jäänud.

Niisiis. Tagasi kuvari manu, aastat kümme tagasi.

Vene kriis??

Kohvi üledoosis organism ei suuda kommentaare retsenseerides siiski jõuetult pääd vangutamata jätta. Mida põrgut on kohalikul küündimatusel end välja vabandada Vene kriisiga? Olukord, kus kompaniid juhivad juba ammu allhankijad ning diilerid oma soovide ja tahtmistega, kus vastutav juhtkond viibib konstantses joobes ja seetõttu juba ammu juhtimissuutmatu on, kus seatavad ebarealistlikud eesmärgid kuuluvad juskui ulmejuttude paremikku... mida peaks Vene kriis selles olukorras tegema? Kogu süü enese pääle võtma? Yeah, right.

Miks ma seda kirjutan?

Aga selleks, et kui mõni teine noor ema praegu kusagil betoonist ja klaasist puuris oma ainukordset elu raiskama peaks, kirjutades tulemuste kommentaariks juhtkonna survel või siis iseenese tarkusest "majandussurutis", "finantsturgude kollaps" või muud säärast, ise suurepäraselt teades, et tegemist on kohalike tontide saamatuse elik küündimatusega, peatuks ta hetkeks ja mõtleks. Mõtleks, et kas see iseenesemüümine lõppeks liiga kalliks ei lähe. Et kas etem oleks jääda harjumuspäraselt ausaks. Mõtleks, kas olukord, et rahvusvaheline suurkontsern, olles omandanud kohaliku keti, koondab 3/4 töötajaist ning jagab "suurenenud efektiivsusest" ning "äriüksuste sünergiast" lämisedes tekkinud töökoorma allesjäänute vahel, et siis need äraaetud hobused mõne aasta pärast kuklalasuga igavestele karjamaadele saata, on ikka see, kus ta oma laste ja pere arvelt 20-tunniseid tööpäevi tegema peaks.

Vene kriis ei tähenda siinses kirjatükis mitte toda 1998/1999 aastal Eestit tabanud transiitturu ärakukkumist. Vene kriis on mõiste, mis on sest ajast minu jaoks oluliselt laiem. Vene kriis on vene ajal elanute hinges valitsev eetiline tühimik. Enamik ebaeetiliselt käitujaist on mitte nii ammusel nõukaajal olnudki pugejad, päälekaebajad, koputajad, parteilised ussikesed ja muud põlastusväärsed tõugud. Olendid, kes pole väärt kandma inimese nime. Just needsamad inimesed, kes naabertalu hää õunaaeda ja viljakaid põlde kaedes külanõukogus koputamas käisid. Südames kloppimas paaniline hirm - kas jõuan teise enne tanki alla lükata, kui tema minu? Igasugune hilisem kahetsus ja süütunne on teeseldud ja kasutu - just niisama ebasiiras, kui mütsimudiv naabrimees mu Siberist tagasiroomanud ja kodulakka surema jäänud vanaonu sängiveerel.

Vene kriisi võib mõista loodusseaduste koha päält. Söö ise või saa söödud, seda võime looduses näha iga päev. Kui loomad lähtuksid mingeist kõrgemaist põhimõtteist, näituseks keelduksid ründamast pesa ja poegi kaitsvat vigastet emalindu, oleks see ju humaansuse eredaim näide? Hästi, loomariigis sellist käitumist ei kohta ning kõik ongi üles ehitet puhtale pragmatismile. Miks siis teeskleme inimestena, et meil on kultuurikiht? Miks tunneme meeleliigutust, kui näeme kunstiteost või loeme raamatut, kus on kirjeldatud tavapärasest erinevat käitumist? Kas poleks õigem olla siirad, ning tunnistada, et Vene kriis on meist hävitanud kõige inimliku alged? Need vähesed, kel mingigi selgroog säilinud on, võiks ju korjata mõnele laiule reservaati, et nad, ullikesed, kriisimaailmas ei hukkuks. Inimühiskonnast ei tule isoleerida mitte kurjategijaid, sest inimese südamesse teine inimene ei näe. Ühiskonnast tuleks eemaldada just need, kes kriisielanikena käituda ei suuda. Need, kes vaatamata kõigele ei ole valmis omakasu nimel teiste elu ja tervist hävitama. Need, kes majandusliku kasu nimel pole valmis merd, maad ja metsa rüvetama. Okei, needki, kes kräppi süüa ei suuda, just seda, mida toodab meile onu K****a :P

Viimane skandaalihakatis (esimene leedi vs. kräpikompanii) on tegelikult halenaljakas. Kui üks vastutustundlik ema oma pere tarbijaeelistusi väljendab, ei peaks kollakirjandus sellest küll mingit teemat tegema. Ka argumendid, millega kräpikompanii end kaitses, olid kui halva PR-i õpikust maha viksitud. Keda huvitab, et te ekspordite või mõned närused millid makse maksate, kui rikutud tervisega lapsukesed haigekassa kõhna rahakoti tohterdada jäävad? Oleksid nad vastukaaluks mõne tervislikuma maiustuste seeria tootmisse saatnud, võiks nende küündimatut viginat ju isegi uskuda. Ja too Postimehe ajakirjanik, kes sellise mõttetu saasta kokku keeras, võiks pisut kah peeglisse vaadata. Need lehed, kus kollase mölaga klikke teenitakse, olid vanasti hoopis teiste nimedega. Hääd ajakirjandust eristab kõmujanulisest just see, et faktil ja arvamusel tehakse vahet ning ajakirjaniku ennastimetlev seisukoht ei lehvi kollase plaguna läbi kogu artikli.

Hääküll. Kriisiteema tänaseks lõhki löödud. Järjekordne maailmaparandamine valmis ning koos sellega ka aeg asuda usinaks. Nii usinaks, kui see praeguses olukorras võimalik :)