Neljapäev, 4. oktoober 2012

Tootelaadne toode

Ekspressisõltuvus on raske vaibuma. Pidasin vastu täpselt 2 nädalat. Siis tuli poodi ketsida ja eelpoolnimetatu osta. Jõgeda ja Erelt saavad minu poolt sellenädalase virtuaalse käbi :P

Aga mitte oma sõltuvustest ei tahtnud ma seekord heietada. Hoopis poeriiulitest, millest möödumine on kahesele teatavasti suuremat sorti katsumus.

Siinkohal saadaks sõbralikud tervitused kohalikule kodupoele, kes on palganud usina näitsiku tolmumakippuvaid pakendeid seebivee ja käsnaga puhtaks küürima. Tore on, et tööhõive jätkuvalt kasvab, vald saab maksuraha ja nõnda edasi. Poe juhina või hoidku taevas, omanikuna, mõtleksin ma kindlasti pigem sellele, miks mõni pakend tolmuma kipub.

Jah, üle tee paikneb kohalik gümnaasium, mille kasvueas lapskond vahetunniti riiuleid ründab. Ma ei tea, kas nad koolitoitu söövad, kas see neile piisav on ja kuidas see maitseb. Mõni laps on ilmselt kasvueas näljasem, kui teised ja paljudel on toiduga seoses igat sorti kiikse. Massimeediast mõjutet preilid vanguvad ilmselt nälja- ja söömasööstude nõiaringisOsadele aga näikse vanemad vastavalt oma peakujule, rahakotile ja kasvatusstiilile pakkuvat kodus ka ebatervislikku tee-saia menüüd või spartalikku külma vee-kaika eridieeti :P 
Niisiis, tagasi näljaste lapsukeste ja kohaliku poe riiulite manu.

Kolm-neli meetrit on täis läikpakendeid, mida vabrikus ilmselt miljon pisikest kurja päkapikku täis puhub. Jah, teoreetiliselt sisaldavad nad laaste, mis on kunagi kartul olnud. Siis on kartul kohtunud õliga, soolaga ja maitsetugevdajatega.  Kõik muud sibulad, pabulad, köögiviljad ja hapukoored mis pakendil nii kenasti piltidega esindet on, sisalduvad "maitse- ja lõhnaainetes". Parimal juhul on kartulil ebamäärast rohelist puru, mis pisut elusloodust meenutab. Seega, see jamps, vabandage väljendust, süüa ei sünni.

Edasi on meil viis-kuus meetrit küpsiseid, präänikuid ja muid kuivikuid-rõngikuid. Iseenesest pole ju jahutootes midagi halba. Mida läikivamaks ja hermeetilisemaks aga pakend läheb, seda pisemaks font koostisainetega. Mu kahesel põnnil on mõned kerged toiduallergiad, seepärast olen neid pakke sunnitud kotkapilgul uurima. Jah, tõepoolest, ka sääl on ohtralt pseudotoitu. Taimseid rasvu, GFS-i, lõhna-, maitse- ja värvaineid. Oeh. Jah, ma oskan ise komponentidest küpsiseid kokku keerata. Aga, pagan paraku, ma igakord oma tiheda päevakava kõrvalt lihtsalt ei viitsi ega jaksa. Oleks ju tore, kui poes oleks ka pisut toitu, mis ei mängi mingeid nõmedaid toidumänge ja millega ei kaasne üksnes läikiv pakend ja tootearendajate õõnsalt kõlavad eufemismid.

Liigume siis kassale lähemale. Nüüd tabab meid kümme meetrit komme ja šokolaade. Loomulikult on tore, et need on kõik põngerjate käeulatusse paigutatud, kes siis neid teoorias usinasti lapsevanemate ostukorvidesse kühveldama peaksid. Või siis piinlema, kuni kohalikud vanurid kassas oma suhtlusvaegust rahuldavad. Jah, ma olen oma kutsika juba peaaegu välja treeninud, eet 9/10 sellest sodist ei sünni süüa. Miks peaks siiski tripp toidupoodi võrduma mingi pöörase lõksude vahel laveerimisega, seda minu mõistus ei võta.

Jah, meil on siin ka veel piima-, juustu-, vorsti- ja lihalett, aga sääl paraku need tendentsid jätkuvad. Mida kenamaks läheb pakend, seda suuremaks igat sorti emulgaatorite, hüdrogeenitud sodi, kamara-kontide jm. jura sisaldus läheb. Kui ma tahaksin oma perele pakkuda sitta, tatti ja suhkruvatti, siis ilmselt ei segaks ma seda kõike kokku ja maitsestaks maitsetugevdajate ning maisisiirupiga. Jah, kurat võtaks, mul on õigus ütkeda mingite tootelaadsete toodete üle. Muidugi võin ma rõdul kitse pidada, tema piimast juustu valmistada, metsast marju korjata ja sellest mahla teha, lõunaks kohalikust jõest parte püüda etc. etc. Ma paraku ei jaksa, sest kõigeks selleks on vaja kahte kätt, kahte jalga ja hulgaliselt aega. 1 käsi täitus mul jälle uinakust ärganud viiekuisega, kaheaastane insener eraldab kruvikeerajaga akent raamist ja seda olukorda kutsuvad riigiisad peenelt lapsehooldusPUHKUSEKS.

Seega, kui valite poest tootelaadsed tooted,
saab teil ilmselt olema elulaadne elu.
(eelnev kirjatükk on lihtsalt aurulask ja kui üldse, loetagu seda läbi 10x vähenduse).



Neljapäev, 21. juuni 2012

aeglasest elust

Kollases tassis on valge tee. Tassil on kiri "Beijing". Kotkas viimaselt tööreisilt tõi.
Jõin varahommikul rõdul teed ja tundsin end äkitsi kaheksakümneaastasena. Kõik on juba olnud, nii näikse. Elu lihtsalt kulgeb ja mina, va iidne, vaatan seda rahulikult päält. Kui ma nüüd, vana ja targana, oma elule tagasi vaatan, siis tundub, et olen ühe pisikese eluaja sisse mahutanud mitu :P Tegevuste hulgalt siis.

Selleks, et elu hetkekski aeglane oleks, on muidugi vaja teha teatavaid pingutusi. Eelkõige peab igapäevane elu olema täis pöörast rahmeldamist. Sellest aga pole kellelgi puudus. Lihtsalt rahmeldused on erinevad. Kes murrab tööd, kes õpinguid, kes põllul või aias. Aeg sääne. Kõige valgem aastas päälekauba. Võrreldes talvisega on jaks mitmekordne.

Praeguse eluperioodi rahmeldused on peamiselt seotud paljulapselisusega. Kaks saavad juba kuraditosina jagu aastaid vanaks. Siis veel kahene ja kahekuune. Elu on üsna tihe. Aga see on mõnus tihedus. Ja seda enam oskan hinnata hommikusi tassitäitmise hetki, nii otseses kui kaudses mõttes. Kui ma minevikku mõtlen, siis on mul kunagisest töönarkomaanist enesest kahju. Praegu teen tööd täpselt niipalju, kui laste kõrvalt aega jääb. Nii tunnikese hommikuti ehk, lihtsalt vormishoidmiseks. Minusugune piiratud mõistusega olend peab  selleks pool elu ää elama, et aru saada, mis elus oluline on :)

Blogida pole ka viitsinud. Pole lihtsalt midagi öelda. Lugeda ikka viitsin vahel. Kõigi teiste elu näib nii sisutihe ja mõttekas minu rutiinse tiksumise kõrval :P
Läen tiksun nüüd siis vaikselt edasi. Päeval ehk õnnestub korra raamatukokku lipsata. Kui lugemisvara koosneb netiportaalide kiiruudistest siis koosneb sõnavara varsti viiesajast sõnast (tervitan siinkohal Ilfi ja Petrovi).