Ehk saan nüüd pidama...

Siin on elav näide sellest, et loodusesõbrad võiksid Vabaduse väljakust eemale hoida. Vähemalt Ivan Orava memoriaalansambli püstitustööde ajaks :P

(Loodan, et ma kellegi tundeid ei riiva. Taatki võitles Vabadussõjas, tema õnneks seda sambatralli enam ei näinud. Mind ei kurvastagi mitte sammas kuivõrd tänapäine KOV-ide saamatus oma asju lihtsalt, kiirelt, loogiliselt ning korruptsioonivabalt korraldada)

Kilplased tõnguvad kulda
16/7/2008
See väljak oli kord Võidu
Nüüd Vabaduse on plats.
Ja parkimaks autosid, sõidu-
taadid tõngusid bastione nats.

Said kilplased mõtte, et kulda
võiks leiduda väljaku all.
Kuid labidalt pudenes mulda.
Ja paas polnud kuldne, vaid hall.

Jäi seisku siis vabadusssammas.
Võitu polnud. Ja platski on läind.
Ja mitte üks kilplaselammas
pole vabadust silmaga näind.

Linnaliik
16/6/2009
Täna nägin ma päälinna.
Rahvas on lambaina taras.
Täna nägin ma päälinna.
Igaüks sääl on varas.

Mõni varastab isamaad.
Teeb seda seaduse väega.
Mina varastan pisarad
põselt päevitand käega.

Mõni see varastab linna.
Teine see jällegi riiki.
Ma ei kuulu vist sinna.
Nendega ühte liiki.

Mina varastan päeva.
Õhtul poen mõnuga põhku.
Hommikul taastunud väega
virutan valgust ja õhku.

Õhu kõik hingeldan otsa.
Valguse topin kotti.
Nii ei jää meie metsa
ühtegi kodumaarotti.

Ei saa mitte vaiki olla...

Siin veel natuke lasteluulet.

Juhul, kui keegi liigpalju valetab, siis võib talle rõemsalt ning rütmikalt ette lugeda "Must on Valge". Natuke meenub Orwelli "1984"st pärit uus keel ;)

Inspiratsiooni eest tänan üht konkreetset kipspääd, kelle inspireerival juhendamisel mul kunagi paar kuud töötada õnnestus. Jäägu tema nimi siinkohal nimetamata: esiteks oli tal ka häid külgi, polnud teps mitte loll ning teiseks on mul õnnestunud vahepääl veel paari sama liigi esindajat kohata, seega poleks aus värsivemmalt ainult ühele reserveerida :P

MUST on VALGE

4/3/2008

Must on valge,
valge must.
Arg on julge.
Nukrus – lust.

Vale – tõde.
Naine – mees.
Vend on õde.
Väljas – sees.

Kroon on rubla.
Kopik – sent.
Lind on vobla.
Pollar – ment.

„Must on valge!“
ütleb lips.
Istub kuubis,
ümber kips.

Kipsi pääl on
kirme hall.
Lips on kurb,
sest kipspää tal.

Mustast valget
lips ei saa.
See on siiski
meite maa!

Jätkuks

Kaesin eelmist, see sai liig kurb. See lugu on kirjutet unetul õdangul vannis (jajaa :P)
Asja sisuks on kurbus, et sirgeselgseid eestlasi (nö. Kalevite sugu) on väheks jäänud. Pisut oli inspiratsiooni Toompääst ja majoneesi-saagast, kui nüüd õigesti mäletan, aga riigikogu ma sellega küll kritiseerida ei võtaks :P

Kalevite kurblik ots
31/1/2008
Tõusik ronis Kõrgemäele.
Tema paremale käele
Kehvik-veli vaikselt imbus.
Kaedes teise kuldset nimbust
Nurus „Lase väikse’ velle’
lähemalle päikeselle!“

Kostis Tõusik: „Jäta udu!“
Kõrgemäe on MINU kodu!
Sina, krants, kao saksa jalust,
või sul kütan jalgealust!“

Vaatas Looja seda pulli,
Äigas räige papirulli
„Matsti!“ tõusikule pähe.
Olnuks sellest siis veel vähe!

Kõrgemäelta Tõusik kukkus,
Kehvik tema kerest hukkus.
Nii saab otsa kurb me lugu,
Kustub Kalevite sugu.

Hakatuseks

Postin eelmise blogi aegadest mõned isikliku tähtsusega Eesti-teemalised salmid. Muidu aja teisi pidevalt netiavarusist taga nagu Toots saiast rosinaid :P

Minu Eesti
14/2/2008
Minu Eestil on sinine taevas.
Sinine sära on mereveel.
Metsas palju on siniseid lilli,
Sinine udu on metsateel.

Minu Eestil on musta mulda,
leiba annab see kõigile.
Minu Eestil on tumedaid aegu,
Nendest kõike ei tea ma veel.

Minu Eestil on valgeid pilvi.
Valgeid luiki on laineteel.
Hele sära on laste silmis.
Eestile seltsis me loodame.

Teie Eesti
26/6/2008
Teie Eestis on rahal võim.
Teie Eestis on mölakas saks.
Teie Eestis on vaiki vaim.
Õiguse müüte, kel tengelpung paks.

Teie Eestis nälgivad lapsed.
Teie Eestis jääb koduta sant.
Teie Eestis reeturi veri
igal nurgal on edu pant.

Teie Eesti on huku veerel.
Siis, kui müüdud on viimane mees,
müüdud saab viimne mets Virumaa äärel…
Kes siis veel elab te Eesti sees?

Nende Eesti
20/4/2009
Nende Eestil on kustumas lootus.
Nende Eesti põrmus on maas.
Nende Eesti külapoe taga
Pooliku ääres on trehvamas taas.

Nende lautadest järel on vare.
Nende majadest tukid on maas.
Põld, mille künnist pihk on veel kare,
Kuulub nüüd teistele. Viimne kui raas.

Nende poolik on õdanguks otsas.
Vaevatud pilgus näen hõõgumas tuld.
Meenub, et taat ja memm selles metsas
Vestsid mul sõnu, mis rasked kui kuld.

Eesti-salmid olid kirjutatud tütrele, seepärast on keel ka sääne lihtne ja lapsepärane. Koolis pidid teised luuletusi lugema, aga piiga on mul küllaltki valiv ning ei leidnud sobivat. Nii arutasimegi temaga veidi ja sellest tuli "Minu Eesti". Teised tulid elu sunnil riburada ise ;)

Vahepääl, kui pisut tõsisema tõve käes vaevlesin, survestasin teda lubama, et kunagi kirjutab ta mulle Meie Eesti.

Nüüdseks on tõbi möödanik ning ka lubadus ülehomse naela otsas :P