sellest ajast, kui sa siit igavikku seilasid, on möödunud juba päris mitu kuud. Ka su kõige naiivsemale röövlile on hakanud pärale jõudma, et seekord sa ei tulegi tagasi.
Siis, kui mina, Verine Mary ja väike Johnny veel pisikesed olime, armastasid sa töölt tulles sageli rääkida lugusid Lõunamere saartest. Lummatuna kuulasime me jutte sellest, kuis sa lapselike pärismaalaste jaoks (kes sind kohaliku seljanka jaoks kuubikuteks saagida tahtsid) päikese taevavõlvilt ära kaotada lubasid. Just hetk enne vee keemaminekut tulele hiivatud tohutus katlas olevat sulle meenunud, et kalendris olla prognoositud päikesevarjutust. Need detailsed kirjeldused varjutusele eelnenud hirmust, pärismaalaste uskmatusest ja ajutisele pimedusele järgnenud kummardamisest sööbisid tugevasti viieaastase sipsiku mällu.
Jah, ma polnud ju rumal titt. Teadsin ammugi, et see kõik oli vaid põnev väljamõeldis. Aga nii erinev oli su lugude jutustamise oskus ja värvikad detailid igapäevasest kommunistlikust ajupesust lasteaias ja nõukaaegsest realistlikkusest, et usutavasti olen tänu su lugudele hoopis teine inimene. Mul on nüüd omagi röövlikutsikate tarbeks kujutlusvõime ja lugude jutustamise oskus.
Miskit ei klappinud sinu maailmas ja see sundis sind üha põgenema. Küll leidsid sa lohutust tulisest rummist, küll oli surnukirstul reas viisteist ahvatlevat näitsikut. Usun nüüd, et eks enamik su oskamatusest igapäevaeluga toime tulla oli põhjustatud ema kaotusest raskele haigusele su eelteismelise-eas. Kõik kaasnenu oli üksnes sinu ja su lähedaste võime (või pigem võimetus) kaotatuga toime tulla. Lühikeseks ajaks su noorukieas pakkus sulle rõõmu Sagritsa õpilaseks olemine ja vintis peaga joonistasid sa IMELISI pilte. Siiani imetlen su toonast oskust paari joonega näoilme või inimfiguur visandada. Mina ju joonistasin ainult loodust.
Looduse keskel sa ilmselt nüüd oma päevi veedadki.
Kindlasti toovad nägusad pärismaalasepreilid sulle neid ohtraid roosikrantse, mida väitsid end pärast päikesevarjutuse lõppu saanud olevat. Kindlasti rüüpad sa rummi värske ananassimahlaga ja vedeled võrkkiiges kuumava liiva kohal. Lugesin kusagilt kunagi teooriat, et inimesega juhtub pärast surma see, mida ta usub enesega juhtuvat. Kes läheb pilve pääle, kes katla manu. Mõni siirdub vaklade närida, mõni vajub nirvaanasse, mõni lendleb osakesena kõiksuses. Igaühele oma. Mulle see teooria täitsa meeldib. Seetõttu usun, et sa, Pealik, oled nüüd oma lõunamaise rahu leidnud.
Tänu sinule oli mu lapsepõlves palju mängulisi elemente. Sain aru, et osadel inimestel on vaja pisut lõõgastust, et olla loov. Lapsena ju neid lõõgastumisega kaasnevaid varjukülgi ei hooma. Ja polegi vaja. Olgu siis hilinenud isadepäev sel aastal. Ole siis Eefraim oma Kurrunurruvutisaarel ja las mina olen kasvõi mõneks minutiks Pipi.
Hommikul hakkan taas usinaks täiskasvanuks. Mu oma pudinad sirguvad iga päevaga üha röövlimateks ja see teeb mu vananevale üksikule hundisüdamele üksnes rõõmu. Sõnulkirjeldamatut rõõmu ja rahulolu. Sedasama soovin sinulegi sinna türkiissinisesse laguuni, kuhu sa oma vana ja väsinud piraadilaeva lõplikult ankrusse heitsid.
Sinu
Rinaldo Rinaldini
