Reede, 7. veebruar 2014

uue elu algus

Poolteist aastat sõnulkirjeldamatut õudust sai täna osaliselt läbi.
Miks kuradi päralt ma nüüd siis nutta ulun? Kergendustundest? Enesehaletsusest? Seda enam, et see on pooleteise aasta jooksul esimene kord. Ma üldiselt elan vist oma jamad sissepoole.

Kuidas üldse inimesed sellistes olukordades ellu jäävad. Korjavad oma viimased tahtejõu riismed kokku ja kasvatavad Kivirähki sõnul enesele kivist kasuka selga? Kuidas põrgu päralt nad üldse veel elus kedagi usaldada suudavad?

Kuidas olla üle sellest, kui inimene, keda pidasid lähedaseks ja oluliseks, on suuteline su vastu mõeldamatuid alatusi korda saatma ning sisuliselt püüdma võtta sult kõike, mille nimel sa elad? Millises universumis kasvavad üles sellised monstrumid, kelle südametunnistus lubab selliseid asju teha? Milline peab olema see ilmselt lapsepõlvest pärit trauma, mis muudab inimese nõnda kalestunuks ja kättemaksuhimuliseks? See, kes küla vahel piibliga vehib ja halastusest, armastusest ning andestusest jutustab, on valmis oma isiklikus elus kättemaksu ja omakasu nimel neid kõvasti kuulutatavale põhimõtetteid täielikult ignoreerima.

Kuidas õnnestuks mul oma lastest kasvatada inimesed, kes teavad, mis on õige ja mis vale. Ja siis selle vale tegemisest hoiduvad?