Ei saa mitte vaiki olla...

Siin veel natuke lasteluulet.

Juhul, kui keegi liigpalju valetab, siis võib talle rõemsalt ning rütmikalt ette lugeda "Must on Valge". Natuke meenub Orwelli "1984"st pärit uus keel ;)

Inspiratsiooni eest tänan üht konkreetset kipspääd, kelle inspireerival juhendamisel mul kunagi paar kuud töötada õnnestus. Jäägu tema nimi siinkohal nimetamata: esiteks oli tal ka häid külgi, polnud teps mitte loll ning teiseks on mul õnnestunud vahepääl veel paari sama liigi esindajat kohata, seega poleks aus värsivemmalt ainult ühele reserveerida :P

MUST on VALGE

4/3/2008

Must on valge,
valge must.
Arg on julge.
Nukrus – lust.

Vale – tõde.
Naine – mees.
Vend on õde.
Väljas – sees.

Kroon on rubla.
Kopik – sent.
Lind on vobla.
Pollar – ment.

„Must on valge!“
ütleb lips.
Istub kuubis,
ümber kips.

Kipsi pääl on
kirme hall.
Lips on kurb,
sest kipspää tal.

Mustast valget
lips ei saa.
See on siiski
meite maa!

Jätkuks

Kaesin eelmist, see sai liig kurb. See lugu on kirjutet unetul õdangul vannis (jajaa :P)
Asja sisuks on kurbus, et sirgeselgseid eestlasi (nö. Kalevite sugu) on väheks jäänud. Pisut oli inspiratsiooni Toompääst ja majoneesi-saagast, kui nüüd õigesti mäletan, aga riigikogu ma sellega küll kritiseerida ei võtaks :P

Kalevite kurblik ots
31/1/2008
Tõusik ronis Kõrgemäele.
Tema paremale käele
Kehvik-veli vaikselt imbus.
Kaedes teise kuldset nimbust
Nurus „Lase väikse’ velle’
lähemalle päikeselle!“

Kostis Tõusik: „Jäta udu!“
Kõrgemäe on MINU kodu!
Sina, krants, kao saksa jalust,
või sul kütan jalgealust!“

Vaatas Looja seda pulli,
Äigas räige papirulli
„Matsti!“ tõusikule pähe.
Olnuks sellest siis veel vähe!

Kõrgemäelta Tõusik kukkus,
Kehvik tema kerest hukkus.
Nii saab otsa kurb me lugu,
Kustub Kalevite sugu.