neljapäev, 21. juuni 2012

aeglasest elust

Kollases tassis on valge tee. Tassil on kiri "Beijing". Kotkas viimaselt tööreisilt tõi.
Jõin varahommikul rõdul teed ja tundsin end äkitsi kaheksakümneaastasena. Kõik on juba olnud, nii näikse. Elu lihtsalt kulgeb ja mina, va iidne, vaatan seda rahulikult päält. Kui ma nüüd, vana ja targana, oma elule tagasi vaatan, siis tundub, et olen ühe pisikese eluaja sisse mahutanud mitu :P Tegevuste hulgalt siis.

Selleks, et elu hetkekski aeglane oleks, on muidugi vaja teha teatavaid pingutusi. Eelkõige peab igapäevane elu olema täis pöörast rahmeldamist. Sellest aga pole kellelgi puudus. Lihtsalt rahmeldused on erinevad. Kes murrab tööd, kes õpinguid, kes põllul või aias. Aeg sääne. Kõige valgem aastas päälekauba. Võrreldes talvisega on jaks mitmekordne.

Praeguse eluperioodi rahmeldused on peamiselt seotud paljulapselisusega. Kaks saavad juba kuraditosina jagu aastaid vanaks. Siis veel kahene ja kahekuune. Elu on üsna tihe. Aga see on mõnus tihedus. Ja seda enam oskan hinnata hommikusi tassitäitmise hetki, nii otseses kui kaudses mõttes. Kui ma minevikku mõtlen, siis on mul kunagisest töönarkomaanist enesest kahju. Praegu teen tööd täpselt niipalju, kui laste kõrvalt aega jääb. Nii tunnikese hommikuti ehk, lihtsalt vormishoidmiseks. Minusugune piiratud mõistusega olend peab  selleks pool elu ää elama, et aru saada, mis elus oluline on :)

Blogida pole ka viitsinud. Pole lihtsalt midagi öelda. Lugeda ikka viitsin vahel. Kõigi teiste elu näib nii sisutihe ja mõttekas minu rutiinse tiksumise kõrval :P
Läen tiksun nüüd siis vaikselt edasi. Päeval ehk õnnestub korra raamatukokku lipsata. Kui lugemisvara koosneb netiportaalide kiiruudistest siis koosneb sõnavara varsti viiesajast sõnast (tervitan siinkohal Ilfi ja Petrovi).

pühapäev, 29. august 2010

kolm aastat koos

Lugesin viimasest Ekspressist (sõltuvus on raske vaibuma, noh :P) Jõgeda lugu sellest, kuis hääle abielule vaid pool tundi päevas kuluvat.

Pani natuke kaasa mõtlema see jutt. Pessimismi ja üldist negatiivsust on eestlasel veres küll ja veel. Kes pagan kukub siis kaaslast imetlema ja kiitma, kui tegelikult on raibet ju pidevalt parandada vaja :P Eks ilmselt 1jagu raske on selles mugavas ja pahuras diivanile laotatud kodanikus kunagist unelmate printsi/printsessi näha :)

Isiklikus tagasihoidlikus elus saan praeguseks siiski rõõmuga tõdeda, et vaatamata tõusudele ja mõõnadele on suhe stabiilselt hää. Vahel imestan isegi, kuis kaks nii kange iseloomuga kodanikku on suutnud säänse toimiva ühiskonna algrakukukese moodustada :) Ilmselt on suur osa praeguses suhtelises õnnes ka põnni olemasolul- kaua sa ikka vastastikku mossitad, kui tüüp oma hambutut naeratust ja valjuid rõõmukilkeid kõigi ruumisviibijatega jagab ;)

Nii et katsutagu siis reipalt edasi tiksuda, tähedevahelise tuleviku poole.

laupäev, 21. august 2010

taas ise seismisest

Pikk viikend anti meile seekord. Naiss :P
Sattusin telekast vilksamisi mustvalgeid iseseisvumiskaadreid nägema. Tuli noorusnostalgia pääle. Ma pole muidu eriline tähtpäevainime, aga kahtlane kokteil pubekaeast nii indiviidi kui ühiskonnana on mulle vist toona molotovina mõjunud ;)

Sestap postin siia ühe lingi targa jutuga:
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/president-ilves-paljud-eestis-on-juba-oppinud-taluma-nomedat-diktaati.d?id=32693301

Lihtsalt hilisemaks ülelugemiseks. Võttis päris kaasa mõtlema. Vigin kommentaariumis on muidugi muljetavaldav ning illustreerib kenasti kasvavat funktsionaalse lugemisoskuse kadu. Aga ei me sest heitu.

Miskine udune võrdlus tekkis lapse kasvamise-arenguga. Olen siin kolmandat raksu kümneaastaste vahedega paljunenud. Iga algus on keeruline olnud, aga lihtsamaks läheb :P Loll õpib oma vigadest, nii isiksuse kui ka rahvana, ma loodan :) Täiust ei saavuta me kunagi, ei lapsevanema ega ka riigina. Aga see ei tahenda, et peaksime loobuma püüdmast ning vajuma konformismi ja halina sohu.

Hääküll, ajude taandareng väikelapse emal on juuresolevalt pildilt juba liigselgelt näha. Tuulesuund on... põhk :P

pühapäev, 15. august 2010

idüll

Ma olen laiskvorst, gradus gravis.
Pole viitsinud eriti blogimaailmes lammutada. Suht tegus kah.

Päevad on viimati 1jagu 1taolised olnud.
Hommikul 1/2 8 üles. Tegelused. Jalutama. Uni. Tegelused. Jalutama. Uni.
Tegelused. Jalutama. Ööunne nii 1/2 11.

Noormees on nüüd 5k1n vana. Maadleb voodil roomata. Igati vahva tegelane.
Pole parata, peab tunnistama, et mulle meeldib rutiin. Vanaks hakkan jääma vist.

laupäev, 24. oktoober 2009

Uudiseid kastikaubandusest

Kõik, kel on lihtsat inglise keelt mõistvad lapsed või kes end piisavalt lapsemeelsetena tunnevad, võiksid kaia seda:

http://sendables.jibjab.com/originals/big_box_mart

Laenasin Strandbergi blogist lõbusa multika ilmamajanduse toimimisest. Et kui nüüd nädalavahetusel suuremat sorti poodlemiseks minema peaks, siis ärge vaeseid hiinlasi unustage :P

kolmapäev, 21. oktoober 2009

Komistasin Caps Lockile

PQHGMDIM

Kontrollime või õpetame?

Nõndaks. Tänase kirjutis palun jälle aurulaske alla lugeda.

Oletame, et meil on kaks keskealist daami.

Pedagoog on oma ala tõeline asjatundja. Tema koostab vasaku käega igasuguseid õppematerjale ja tema endised õpilased näevad temast ikka veel hirmu- ja õudusesegaseid unesid. Ta valdab oma ainet une päält ja kõrgtasemel. Pedagoog õpetab eliitkoolis, ja seda on temast igal sammul näha.
Pedagoog usub, et edu tuleb üksnes läbi valu ja vaeva. Kui temal on halb päev, laob ta lastele kahtesid, nagu torust tuleb. Võtku end kokku, rajakad! Vaat kui meie omal ajal ... Viiburi sõjakoolis... jaa! Olime usinad ega julgenud õpetaja juuresolekul hingatagi. Noorus on hukas, ja seda tuleb talle läbi hindamissüsteemi pidevalt selgitada.

Pedagoogi ainetund koosneb tavaliselt kas tunnikontrollist või kontrolltööst, seejärel deklameerivad õpilased kodusloetut (hindele). Viis minutit seletab pedagoog ka uut osa ning sisulise töö teeb laps kodus (kas siis lapsevanema abiga või ilma). Hinnetel puudub seos teadmistega, pigem hindab pedagoog ilukirja ja töövihikute ümbrispabereid. Äärmisel juhul on hindel seos sooviga demonstreerida oma jõupositsiooni õpilase üle. Aritmeetiline keskmine, häh. Varem väljapandud veerandihinne? Tahan, panen, tahan, muudan :P Kes ainest lisaks teada tahavad, kasutage abiõpetaja tasulisi teenuseid. Abiõpetaja meiliaadresse jagab pedagoog lahkelt.

Pedagoogi elus on üks ääretult suur, jube ja mõttetu tragöödia. Sellest lapsed ei tea. Tegemist on täiesti koolivälise asjaga, kuid pedagoog on ju koolisisene. Loomulikult on üks alandet veerandihinne või klassitäis öötööd ja padjatäite kaupa lapsepisaraid selle tragöödia kõrval täielik nohu. Pedagoogile siis, mitte lastele ja nende vanemaile.

Pedagoog usub ise, et ta on hea õpetaja. Lapsed nii ei arva.

Õpetaja on oma ala tõeline asjatundja. Ka tema suudab ise õppematerjale koostada. Õpetaja tunde iseloomustab aga eakohasus ja oskus luua süsteemi hunnikust näiliselt seosetutest faktidest. Õpetaja on tagasihoidlik, kuid tema tunnis on kord. Õpikut tunnis palju ei loeta, tehakse praktilisi harjutusi ja juhendatavat rühmatööd. Huvitaval kombel saab tund 45 minutiga märkamatult läbi. Kodutööd õpetaja tavaliselt hulganisti ei jäta - lastel ju niigi koolivälist tegevust ka. Paar korda veerandis kontrollib õpetaja laste teadmisi ning jooksvad hindedki tulevad tunnitöö käigus kuidagi iseenesest. Kui laps tunneb aine vastu süvendet huvi, annab õpetaja talle lahkelt materjali lisaks ning juhendab soovitud allikateni. Kõige teadmisjanulisematega jõuab õpetaja teha ringitööd ja juhendada nende iseseisvaid uurimusi. Õpetaja töötab tavakoolis, aga tema õpilased teevad aineolümpiaadidel silmad ette eliitkoolilastele. Tõelised väänikudki respekteerivad õpetajat ning meenutavad teda ka aastate pärast sooja sõnaga.

Õpetajal on neli last ja rahulik pereelu. Tema tasakaalukus on eeskujuks ka kolleegidele.

Õpetaja ise arvab, et ta on suhteliselt keskpärane pedagoog. Lapsed armastavad teda.

Suhteliselt mustvalge sai. Läbi utreerimise saab siiski ette skaala, kuhu vahele mahuvad ülejäänud inimesed, kes meie lapsi igapäevaselt õpetavad.
"Tasuta" hariduse kvaliteet kõigub seinast seina. Niikaua, kui osade õpetajate ning ka lapsevanemate arvates peabki õpe olema vastumeelne, raske ja vaevaline, pudeneb meil jätkuvalt põhikoolist aastas 1000 last. Enamus poisid, just needsamad mehed ja isad, kes on kunagi kaaslasteks meie tütardele ja vanemaiks meie lapselastele.

Et see justnagu polegi kellegi asi. Metsa raiutakse, laastud lendavad?