Hilinenud isadepäev

Suur Röövlipealik,

sellest ajast, kui sa siit igavikku seilasid, on möödunud juba päris mitu kuud. Ka su kõige naiivsemale röövlile on hakanud pärale jõudma, et seekord sa ei tulegi tagasi.

Siis, kui mina, Verine Mary ja väike Johnny veel pisikesed olime, armastasid sa töölt tulles sageli rääkida lugusid Lõunamere saartest. Lummatuna kuulasime me jutte sellest, kuis sa lapselike pärismaalaste jaoks (kes sind kohaliku seljanka jaoks kuubikuteks saagida tahtsid) päikese taevavõlvilt ära kaotada lubasid. Just hetk enne vee keemaminekut tulele hiivatud tohutus katlas olevat sulle meenunud, et kalendris olla prognoositud päikesevarjutust. Need detailsed kirjeldused varjutusele eelnenud hirmust, pärismaalaste uskmatusest ja ajutisele pimedusele järgnenud kummardamisest sööbisid tugevasti viieaastase sipsiku mällu.

Jah, ma polnud ju rumal titt. Teadsin ammugi, et see kõik oli vaid põnev väljamõeldis. Aga nii erinev oli su lugude jutustamise oskus ja värvikad detailid igapäevasest kommunistlikust ajupesust lasteaias ja nõukaaegsest realistlikkusest, et usutavasti olen tänu su lugudele hoopis teine inimene. Mul on nüüd omagi röövlikutsikate tarbeks kujutlusvõime ja lugude jutustamise oskus.

Miskit ei klappinud sinu maailmas ja see sundis sind üha põgenema. Küll leidsid sa lohutust tulisest rummist, küll oli surnukirstul reas viisteist ahvatlevat näitsikut. Usun nüüd, et eks enamik su oskamatusest igapäevaeluga toime tulla oli põhjustatud ema kaotusest raskele haigusele su eelteismelise-eas. Kõik kaasnenu oli üksnes sinu ja su lähedaste võime (või pigem võimetus) kaotatuga toime tulla. Lühikeseks ajaks su noorukieas pakkus sulle rõõmu Sagritsa õpilaseks olemine ja vintis peaga joonistasid sa IMELISI pilte. Siiani imetlen su toonast oskust paari joonega näoilme või inimfiguur visandada. Mina ju joonistasin ainult loodust.

Looduse keskel sa ilmselt nüüd oma päevi veedadki.

Kindlasti toovad nägusad pärismaalasepreilid sulle neid ohtraid roosikrantse, mida väitsid end pärast päikesevarjutuse lõppu saanud olevat. Kindlasti rüüpad sa rummi värske ananassimahlaga ja vedeled võrkkiiges kuumava liiva kohal. Lugesin kusagilt kunagi teooriat, et inimesega juhtub pärast surma see, mida ta usub enesega juhtuvat. Kes läheb pilve pääle, kes katla manu. Mõni siirdub vaklade närida, mõni vajub nirvaanasse, mõni lendleb osakesena kõiksuses. Igaühele oma. Mulle see teooria täitsa meeldib. Seetõttu usun, et sa, Pealik, oled nüüd oma lõunamaise rahu leidnud.

Tänu sinule oli mu lapsepõlves palju mängulisi elemente. Sain aru, et osadel inimestel on vaja pisut lõõgastust, et olla loov. Lapsena ju neid lõõgastumisega kaasnevaid varjukülgi ei hooma. Ja polegi vaja. Olgu siis hilinenud isadepäev sel aastal. Ole siis Eefraim oma Kurrunurruvutisaarel ja las mina olen kasvõi mõneks minutiks Pipi.

Hommikul hakkan taas usinaks täiskasvanuks. Mu oma pudinad sirguvad iga päevaga üha röövlimateks ja see teeb mu vananevale üksikule hundisüdamele üksnes rõõmu. Sõnulkirjeldamatut rõõmu ja rahulolu. Sedasama soovin sinulegi sinna türkiissinisesse laguuni, kuhu sa oma vana ja väsinud piraadilaeva lõplikult ankrusse heitsid.

Sinu

Rinaldo Rinaldini

uue elu algus

Poolteist aastat sõnulkirjeldamatut õudust sai täna osaliselt läbi.
Miks kuradi päralt ma nüüd siis nutta ulun? Kergendustundest? Enesehaletsusest? Seda enam, et see on pooleteise aasta jooksul esimene kord. Ma üldiselt elan vist oma jamad sissepoole.

Kuidas üldse inimesed sellistes olukordades ellu jäävad. Korjavad oma viimased tahtejõu riismed kokku ja kasvatavad Kivirähki sõnul enesele kivist kasuka selga? Kuidas põrgu päralt nad üldse veel elus kedagi usaldada suudavad?

Kuidas olla üle sellest, kui inimene, keda pidasid lähedaseks ja oluliseks, on suuteline su vastu mõeldamatuid alatusi korda saatma ning sisuliselt püüdma võtta sult kõike, mille nimel sa elad? Millises universumis kasvavad üles sellised monstrumid, kelle südametunnistus lubab selliseid asju teha? Milline peab olema see ilmselt lapsepõlvest pärit trauma, mis muudab inimese nõnda kalestunuks ja kättemaksuhimuliseks? See, kes küla vahel piibliga vehib ja halastusest, armastusest ning andestusest jutustab, on valmis oma isiklikus elus kättemaksu ja omakasu nimel neid kõvasti kuulutatavale põhimõtetteid täielikult ignoreerima.

Kuidas õnnestuks mul oma lastest kasvatada inimesed, kes teavad, mis on õige ja mis vale. Ja siis selle vale tegemisest hoiduvad?

Tootelaadne toode

Ekspressisõltuvus on raske vaibuma. Pidasin vastu täpselt 2 nädalat. Siis tuli poodi ketsida ja eelpoolnimetatu osta. Jõgeda ja Erelt saavad minu poolt sellenädalase virtuaalse käbi :P

Aga mitte oma sõltuvustest ei tahtnud ma seekord heietada. Hoopis poeriiulitest, millest möödumine on kahesele teatavasti suuremat sorti katsumus.

Siinkohal saadaks sõbralikud tervitused kohalikule kodupoele, kes on palganud usina näitsiku tolmumakippuvaid pakendeid seebivee ja käsnaga puhtaks küürima. Tore on, et tööhõive jätkuvalt kasvab, vald saab maksuraha ja nõnda edasi. Poe juhina või hoidku taevas, omanikuna, mõtleksin ma kindlasti pigem sellele, miks mõni pakend tolmuma kipub.

Jah, üle tee paikneb kohalik gümnaasium, mille kasvueas lapskond vahetunniti riiuleid ründab. Ma ei tea, kas nad koolitoitu söövad, kas see neile piisav on ja kuidas see maitseb. Mõni laps on ilmselt kasvueas näljasem, kui teised ja paljudel on toiduga seoses igat sorti kiikse. Massimeediast mõjutet preilid vanguvad ilmselt nälja- ja söömasööstude nõiaringis.  Osadele aga näikse vanemad vastavalt oma peakujule, rahakotile ja kasvatusstiilile pakkuvat kodus ka ebatervislikku tee-saia menüüd või spartalikku külma vee-kaika eridieeti :P 
Niisiis, tagasi näljaste lapsukeste ja kohaliku poe riiulite manu.

Kolm-neli meetrit on täis läikpakendeid, mida vabrikus ilmselt miljon pisikest kurja päkapikku täis puhub. Jah, teoreetiliselt sisaldavad nad laaste, mis on kunagi kartul olnud. Siis on kartul kohtunud õliga, soolaga ja maitsetugevdajatega.  Kõik muud sibulad, pabulad, köögiviljad ja hapukoored mis pakendil nii kenasti piltidega esindet on, sisalduvad "maitse- ja lõhnaainetes". Parimal juhul on kartulil ebamäärast rohelist puru, mis pisut elusloodust meenutab. Seega, see jamps, vabandage väljendust, süüa ei sünni.

Edasi on meil viis-kuus meetrit küpsiseid, präänikuid ja muid kuivikuid-rõngikuid. Iseenesest pole ju jahutootes midagi halba. Mida läikivamaks ja hermeetilisemaks aga pakend läheb, seda pisemaks font koostisainetega. Mu kahesel põnnil on mõned kerged toiduallergiad, seepärast olen neid pakke sunnitud kotkapilgul uurima. Jah, tõepoolest, ka sääl on ohtralt pseudotoitu. Taimseid rasvu, GFS-i, lõhna-, maitse- ja värvaineid. Oeh. Jah, ma oskan ise komponentidest küpsiseid kokku keerata. Aga, pagan paraku, ma igakord oma tiheda päevakava kõrvalt lihtsalt ei viitsi ega jaksa. Oleks ju tore, kui poes oleks ka pisut toitu, mis ei mängi mingeid nõmedaid toidumänge ja millega ei kaasne üksnes läikiv pakend ja tootearendajate õõnsalt kõlavad eufemismid.

Liigume siis kassale lähemale. Nüüd tabab meid kümme meetrit komme ja šokolaade. Loomulikult on tore, et need on kõik põngerjate käeulatusse paigutatud, kes siis neid teoorias usinasti lapsevanemate ostukorvidesse kühveldama peaksid. Või siis piinlema, kuni kohalikud vanurid kassas oma suhtlusvaegust rahuldavad. Jah, ma olen oma kutsika juba peaaegu välja treeninud, eet 9/10 sellest sodist ei sünni süüa. Miks peaks siiski tripp toidupoodi võrduma mingi pöörase lõksude vahel laveerimisega, seda minu mõistus ei võta.

Jah, meil on siin ka veel piima-, juustu-, vorsti- ja lihalett, aga sääl paraku need tendentsid jätkuvad. Mida kenamaks läheb pakend, seda suuremaks igat sorti emulgaatorite, hüdrogeenitud sodi, kamara-kontide jm. jura sisaldus läheb. Kui ma tahaksin oma perele pakkuda sitta, tatti ja suhkruvatti, siis ilmselt ei segaks ma seda kõike kokku ja maitsestaks maitsetugevdajate ning maisisiirupiga. Jah, kurat võtaks, mul on õigus ütkeda mingite tootelaadsete toodete üle. Muidugi võin ma rõdul kitse pidada, tema piimast juustu valmistada, metsast marju korjata ja sellest mahla teha, lõunaks kohalikust jõest parte püüda etc. etc. Ma paraku ei jaksa, sest kõigeks selleks on vaja kahte kätt, kahte jalga ja hulgaliselt aega. 1 käsi täitus mul jälle uinakust ärganud viiekuisega, kaheaastane insener eraldab kruvikeerajaga akent raamist ja seda olukorda kutsuvad riigiisad peenelt lapsehooldusPUHKUSEKS.

Seega, kui valite poest tootelaadsed tooted,
saab teil ilmselt olema elulaadne elu.
(eelnev kirjatükk on lihtsalt aurulask ja kui üldse, loetagu seda läbi 10x vähenduse).

aeglasest elust

Kollases tassis on valge tee. Tassil on kiri "Beijing". Kotkas viimaselt tööreisilt tõi.

Jõin varahommikul rõdul teed ja tundsin end äkitsi kaheksakümneaastasena. Kõik on juba olnud, nii näikse. Elu lihtsalt kulgeb ja mina, va iidne, vaatan seda rahulikult päält. Kui ma nüüd, vana ja targana, oma elule tagasi vaatan, siis tundub, et olen ühe pisikese eluaja sisse mahutanud mitu :P Tegevuste hulgalt siis.

Selleks, et elu hetkekski aeglane oleks, on muidugi vaja teha teatavaid pingutusi. Eelkõige peab igapäevane elu olema täis pöörast rahmeldamist. Sellest aga pole kellelgi puudus. Lihtsalt rahmeldused on erinevad. Kes murrab tööd, kes õpinguid, kes põllul või aias. Aeg sääne. Kõige valgem aastas päälekauba. Võrreldes talvisega on jaks mitmekordne.

Praeguse eluperioodi rahmeldused on peamiselt seotud paljulapselisusega. Kaks saavad juba kuraditosina jagu aastaid vanaks. Siis veel kahene ja kahekuune. Elu on üsna tihe. Aga see on mõnus tihedus. Ja seda enam oskan hinnata hommikusi tassitäitmise hetki, nii otseses kui kaudses mõttes. Kui ma minevikku mõtlen, siis on mul kunagisest töönarkomaanist enesest kahju. Praegu teen tööd täpselt niipalju, kui laste kõrvalt aega jääb. Nii tunnikese hommikuti ehk, lihtsalt vormishoidmiseks. Minusugune piiratud mõistusega olend peab  selleks pool elu ää elama, et aru saada, mis elus oluline on :)

Blogida pole ka viitsinud. Pole lihtsalt midagi öelda. Lugeda ikka viitsin vahel. Kõigi teiste elu näib nii sisutihe ja mõttekas minu rutiinse tiksumise kõrval :P
Läen tiksun nüüd siis vaikselt edasi. Päeval ehk õnnestub korra raamatukokku lipsata. Kui lugemisvara koosneb netiportaalide kiiruudistest siis koosneb sõnavara varsti viiesajast sõnast (tervitan siinkohal Ilfi ja Petrovi).

kolm aastat koos

Lugesin viimasest Ekspressist (sõltuvus on raske vaibuma, noh :P) Jõgeda lugu sellest, kuis hääle abielule vaid pool tundi päevas kuluvat.

Pani natuke kaasa mõtlema see jutt. Pessimismi ja üldist negatiivsust on eestlasel veres küll ja veel. Kes pagan kukub siis kaaslast imetlema ja kiitma, kui tegelikult on raibet ju pidevalt parandada vaja :P Eks ilmselt 1jagu raske on selles mugavas ja pahuras diivanile laotatud kodanikus kunagist unelmate printsi/printsessi näha :)

Isiklikus tagasihoidlikus elus saan praeguseks siiski rõõmuga tõdeda, et vaatamata tõusudele ja mõõnadele on suhe stabiilselt hää. Vahel imestan isegi, kuis kaks nii kange iseloomuga kodanikku on suutnud säänse toimiva ühiskonna algrakukukese moodustada :) Ilmselt on suur osa praeguses suhtelises õnnes ka põnni olemasolul- kaua sa ikka vastastikku mossitad, kui tüüp oma hambutut naeratust ja valjuid rõõmukilkeid kõigi ruumisviibijatega jagab ;)

Nii et katsutagu siis reipalt edasi tiksuda, tähedevahelise tuleviku poole.

taas ise seismisest

Pikk viikend anti meile seekord. Naiss :P
Sattusin telekast vilksamisi mustvalgeid iseseisvumiskaadreid nägema. Tuli noorusnostalgia pääle. Ma pole muidu eriline tähtpäevainime, aga kahtlane kokteil pubekaeast nii indiviidi kui ühiskonnana on mulle vist toona molotovina mõjunud ;)

Sestap postin siia ühe lingi targa jutuga:
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/president-ilves-paljud-eestis-on-juba-oppinud-taluma-nomedat-diktaati.d?id=32693301

Lihtsalt hilisemaks ülelugemiseks. Võttis päris kaasa mõtlema. Vigin kommentaariumis on muidugi muljetavaldav ning illustreerib kenasti kasvavat funktsionaalse lugemisoskuse kadu. Aga ei me sest heitu.

Miskine udune võrdlus tekkis lapse kasvamise-arenguga. Olen siin kolmandat raksu kümneaastaste vahedega paljunenud. Iga algus on keeruline olnud, aga lihtsamaks läheb :P Loll õpib oma vigadest, nii isiksuse kui ka rahvana, ma loodan :) Täiust ei saavuta me kunagi, ei lapsevanema ega ka riigina. Aga see ei tahenda, et peaksime loobuma püüdmast ning vajuma konformismi ja halina sohu.

Hääküll, ajude taandareng väikelapse emal on juuresolevalt pildilt juba liigselgelt näha. Tuulesuund on... põhk :P

idüll

Ma olen laiskvorst, gradus gravis.
Pole viitsinud eriti blogimaailmes lammutada. Suht tegus kah.

Päevad on viimati 1jagu 1taolised olnud.
Hommikul 1/2 8 üles. Tegelused. Jalutama. Uni. Tegelused. Jalutama. Uni.
Tegelused. Jalutama. Ööunne nii 1/2 11.

Noormees on nüüd 5k1n vana. Maadleb voodil roomata. Igati vahva tegelane.
Pole parata, peab tunnistama, et mulle meeldib rutiin. Vanaks hakkan jääma vist.