Viimaste nädalate töökoormus on mu üsna kuivaks väänanud. Niisutasin vaimu ohtra väärtkirjandusega (lühikesed, kuid sisukad teosed on praegusel ajal suurimaks sõbraks). Lugemine, mu lapsepõlve meelistegevus ja tol hetkel asendamatuna tundunud väljapääs täiskasvanumaailmas valitsevast silmakirjalikkusest, on jätkuvalt kosutav. Liigses numbriilmas pusimises vaesub kõnekeel sinnamaani, et unustad, milliseid imelisi väljendeid eesti keeles üldse olemas on.
Veider on see, et ma neelan raamatuid aplalt, nagu janune kaevul :) Ning justnagu joonud inimene ei mäleta paar päeva tagasi joodud vee maiku, ei mäleta ma sageli paari nädala pärast enam loetu kõiki tegelasi või sündmusi. Pelgan, et minu jaoks ongi oluline protsess, just lugemisest saadav nauding ja unustus.
Nüüd teema manu. Olen viimasel nädalal mõelnud sellele, kas inimloom on loodud olema üksi või karjakesi. Rein Raua viimatiloetus oli kirjas mõte, mis võis mälu järgi olla umbes sääne: niipea, kui indiviidil tekivad vaimlised huvid, on ta tavaühiskonnas automaatselt väljatõugatu. Enamik keeldub mõistmast, miks osad ei soovigi piiramatult tarbida ning "naabrist parem olla", isegi kui see majanduslikult võimalik oleks. Viga, mida ma siin korduvalt teen (ning ilmselt pole see mulle ainuomane), on see, et asun justkui kaitsepositsioonis selgitama, miks ma siiski nõndaviisi käitun etc. etc. Roheline ilmavaade võib olla ka vaikne ja teadlik valik, ilma et tarvitseks end alati puude külge aheldada või vaalu kallistamas käia ;) Mis mulle sest vaatest enim meeldib ongi just hooliv suhtumine kaasinimestesse. Vahel näikse ununevat, et keskkonnakaitses võiksime kaitsta ka seda kooslust, kus igapäevaselt viibime, olgu selleks klass, kollektiiv, pere või muu sääne rakukene.
Tarbimisest hää artikkel (märgatagu pealkirjas sisalduvat irooniat):
http://www.postimees.ee/?id=166583
Hääküll. Tagasi erakluse juurde.
Oletame, et meil on 1 vigastet jalg. On suhteliselt tõenäoline, et kui sellele toetumine valu teeb, säästame me end ringilonkamisest ning kasutame vajadusel abivahendeid, olgu selleks siis kargud elik muu säärane.
Oletame et meil on 1 vigasaand hing. On ilmselt samuti suhteliselt tõenäoline, et kui suhtlemine ja hingeavamine haiget teeb, loobume me sellest perioodiks, mil toimub hingekosutus. Äärmisel hädavajadusel suhtlemiseks kasutame abivahendeid: kirjad, telefon, arvuti ;)
Sellise määratluse juures on erakluse puhul tegemist puhtakujulise enesekaitsega. Valikuline suhtlemine iseenese haavatava mina kaitseks ei peaks olema taunitav. Kurb on see, et mida rohkem oma meelistegevustega tegeled (loed, ennast harid ning endasugustega suhtled), seda tülgastavamaks muutub ülejäänud asisus, labasus ja pääliskaudsus. See makorda süvendab eraldumist veelgi.
Erakluse võlu ongi just samas. Kui sul on õnnestunud tekitada enesele vaikiva veidriku oreool, võid rahus rüübata oma lemmikürtidest teed, neelata paljuile mõistetamatuid raamatuid, nokitseda päevade kaupa lemmikraportite kallal, jalutada tundide kaupa rabas või padrikus ning suhelda just nendega, kellega vajalikuks pead. Lisaks kõigele on hämmastav, kui vähe kulub sellise eluviisi juures raha :P
Kokkuvõtteks peab vist otsata kurbusega leidma, et puhtakujuline eraklus ei ole pereinimese jaoks. Olukorras, kus käblikud süüa ning ketse nõuavad, tuleb aegajalt oma uitilmast reaalsusesse naasta. Mitte, et see ebameeldiv oleks, oh ei, pigem vastupidi. Ning kuna ma ei suutnud välja mõelda ühtegi meetodit saamaks vanaemaks saamata kõigepäält emaks, siis talun reipalt oma mõtlemisvõimetuse "ilusaid, kuid laisku" tagajärgi ;)
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
8 kommentaari:
Erakluse võlu on minu jaoks nauditav. Õudsa pooleni pole veel jõudnud. Ilmselt olen nii tuim tümikas, et teiste näpuganäitamine mulle lihtsalt kohale ei jõua...
Ee, thela hää,
eks teatav paksunahksus on meile kõigile omane. Just neil parimal hetkil, kui kõik sujub ja lippad läbi elu, kut kuum nuga läbi või. Aga osad hetked on natukese hapramad, kui need kuumanoatamised.
Teatav suhtlusringkonna väljavahetamine (kolimine, kollektiivi vahetus, pereseisu kokku-lahkumine, laste & vanemate sünnid-surmad-täiskasvamised-vananemised) on ilmselt igal eluetapil challenging (vabandan, ei leia sobivat vastet).
Ilmselt talub iga1 ainult piiratud hulgal muutusi korraga. Ja eks see talumisvõime indiviiditi erineb kah väga.
Vaat see hetketine üksioleku õud võib saabuda ka siis, kui oled töönarkomaanina oma suhtlusringkonna laiali peletanud, siis näiteks veel kolinud ja perekonnaseisu muutnud :P Ühtäkki märkad, et kõik, kellega suhelda viitsiks, on kaugel, su pidevast töötamisest nördinud või vales suguvõsas ;) Või siis just samalaadsed valikulised inimpelgurid, kui sa isegi.
Nu ja siis ongi valida, et kas suhelda reibaste kretiinidega (ikskjuuz mii, ma pole tglt üldse snoob) või olla mõnusasti laste & raamatute & iseenese hääs seltskonnas.
Ja kuidas Landoon edeneb, olid vist sinnapoole teel?
Sõprus või suhtlusring on nagu taim, mida peab kastma ja väetama. Kui vahepeal seda teha ei saa või ei taha, siis kuivab see taimeke ära. No siis tuleb uus hankida, kas tärkab midagi veel vanast juurest, tuleb seemneid külvata või kusagilt juba valmis taim hankida.
Ise olen aasta-aastalt kah üha inimpelglikumaks muutunud. Tegelikult on jäänud väheks inimesi, kellega suhtlemine midagi juurde annaks. Ma olen siiski üsna hoolas aednik, nii palju ikka hoolitsen, et päris ära ei närbuks need taimekesed. Mine tea kuna vaja võib minna. Kui hakkan näiteks elama päris üksi, siis kulub mõningane sõbrannapark ikka ära. Et kellegagi artikuleeritud kõnet praktiseerida. Klaviatuuri klõbistamine pole päris see.
Keeruline on suhtlust timmida parajaks, et teine mitte iga nädal kokku ei tahaks saada, aga siis, kui endal huvi on, ei oleks solvunud.
algarv hää,
...Kui hakkan näiteks elama päris üksi,
tohoh, või niikaugel lood? Kas see "kui" on if või when?
Muus osas olen nõus. Eks igasugune suhtlus nõuab investeeringut, ennekõike aega ja jaksu süveneda. Eks on hetki, mil neid näikse nappivat. Aga eks aega veel on ja jakski kunagi taastub :)
edu,
mj
"If" ja kardan, et nii jääbki. Ei ole minust nii radikaalsete otsuste tegijat. Ja kas see üldse hea mõte olekski. Tema kohalolu ahistab mind aeg-ajalt, aga üksindus võib sedasama teha. Ja majanduslikest- kaastundlikest-perekondlikest kaalutlustest rääkimata. Aga mulle meeldib selle mõttega mängida. Mis oleks kui oleks...
algarv hää,
1 tore inimene vaatas eilase töise kohtumise ajal mulle oma kümme-aastat-vanema pilguga otsa ja poetas üleolevalt, et osasid asju hakkan ma mõistma alles neljanda kümne keskel.
Ma ei saa ega tahagi talle vastu vaielda. Aga pisut pelutav on see hirmus lahkukolimise tung mid ümbritsevais 40+ seltskonnas.
1 ühendav joon neis peredes on see, et lapsed just täisikka jõudnud ning paarid lahku kasvanud (?) Keskeakriis? Hormoonid? Suurenenud üksindusvajadus? You tell me ... ;)
Hakkasin üsna tõsiselt mõtlema ega suutnudki oma tillukese ajuga miskit tarka välja raalida.
Ehk oskad pakkuda, millest sääne asi tulla võib? No nii üldises võtmes, ühiskonnas tervikuna ja elukogemuse põhjalt, onju :P
Esimese hooga tahtsin vastata, et eks igal paaril oma põhjused. Et mul on hoopis eriolukord jne. Siis aga taipasin, et ikkagi annab seda nähtust ühise nimetaja alla viia.
Pakuks välja sellise variandi. Oletan, et see probleem kerkib päevakorda siis, kui paariminek polnud päris iga kandi pealt võrdsete ja hingesugulaste liit. Paraku on elus seda igapidi õiget paarilist õnnestunud vähestel leida. Tihti eksitab kirg, mis ei lase partnerit selge pilguga näha. Mõnikord on nii, et üks tahab kangesti paari heita ja teine jääb lihtsalt nõusse, arvates, et päris sobiv variant on. Või siis laste päevakorda ilmumine otsustab kooselu. Niisugusel paaril selgubki mõne aja pärast, et millestki on jäänud kas üks või mõlemad selles suhtes ilma. Siin me räägime neist paaridest, kes kohe ebameeldivuste või raskuste ilmnemisel lahku ei läinud. Nö korralikud inimesed, kes pere ja laste elu tõsiselt võtsid. Või kellel lisaks erinevustele ikkagi ka piisavalt ühist oli. Võimalik, et selline kooselu nõudis ühe poole enesesalgamist. Ükskõik, mis kellelgi probleemiks oli. Mõnel oli selleks seks, teisel rahakoti haldamine, mõni ei saanud piisavalt vabadust, mõnel paaril polnud millestki omavahel rääkida, partner ei mõistnud või ei hinnanud teise maailmavaadet, polnud võimalik tegelda meelepäraste asjadega jne.jne.
Nii siis juhtubki, et selles vanuses, kui töö on tehtud (lapsed kasvatatud, elujärg stabiilne), tahab inimene lõpuks saada seda, milleks polnud varem võimalust.
Need ,kes tahavad enam-vähem samu asju teha ja ühtviisi raha kulutada, jätkavad koos ja suudavad uutes tingimustes koos elust rõõmu tunda. Teistel aga on villand oma partnerist ja ohverdustest. Olgu selleks kas igapäevane hoolitsus, raha teenimine või seks. Kõige levinum variant on, et mees tahab seksi, aga naine oma kliimaksiga ei hooli eriti. Või siis on naine tüdinenud mehele sööki vaaritamast ja sokke pesemast. Või kumbki tahaks oma äranägemise järgi nii aega kui raha kulutada,( mees ostaks paadi, aga naine reisiks või käiks igatsugu arendavatel kursustel). Üks tahab olla koos, teine vajab vabadust...
Kas päriselt ka lahku minekuni jõutakse, on hoopis teine teema. Kui üks on uue armastuse leidnud, siis pole enam tagasiteed. Muidu aga võib lahutusega kaasnev majanduslik kahju või hirm üksinduse ees olla kokkujäämise aluseks. Kas siis teineteist vaikselt vihates või tasapisi leplikult kohanedes.
tänud suured,
pisut selgem.
eks ta vist tõesti ole, et niipalju, kui juhtumeid, niipalju ka eri põhjusi ja olukordi.
Olen isegi oma elu jooksul mõned kokku-lahkud läbi teinud. Elu on mind niipalju säästnud, et lahkuja olen senini olnud mina. Kuigi, ka selle süütundega elamine on olnud raske. Kahetsenud pole ma küll mitte 1 raas. Ilmselt olen sedasorti, kes lahku rebib just selleks, et kui asi inetuks muutub, ei kustutaks see eelnenud häid hetki mälestustest.
Lahkuminekut sel põhjusel, et "millal siis veel elama hakata?" on mul tera raskem mõista. Aga hukkamõist on must teatavasti parsekite kaugusel :P Vägivald, ärakasutamine, emotsionaalne külmus, neid põhjusi lahkukolimiseks suudan mõista.
Eks mind ümbritsevas 40+ seltskonnas, kes praegu lahutamas/lahku kolimas on, on ilmselt valdavaks põhjuseks just toosama "korralikud inimesed" sündroom. Tudengipõlves saadi suure hurraaga laps või paar, seejärel murti tööd ja kasvatati lapsi ning kaugeneti teineteisest meeletu kiiruga. Nüüd, kus lapsed pesast lennanud, pole lihtsalt enam midagi, mis seoks.
Mis aga takistaks inimesi teineteisest mööda elamast, see on vist juba Nobeli-väärt vastus ;)
Postita kommentaar