Mäletan töiseid öid, Londonis tähtajad kukkumas. Päeval sai juhendet alluvaid, kelle, olgem ausad, oleks pidanud esmajärgus hoopis ära koondama. Aga siis ma veel ei teadnud, millist madu ma tagatoas soendan... ;) Arvasin, et inimene on lihtsalt väheste võimetega ja küündimatu. Selgus siiski, et see, millest Looja intellekti poolel ilma oli jätnud, oli täitunud hoopis oskusega õigel ajal kirves selga lüüa. Osav näitleja, kuid tülgastusest valetunnistaja vastu ei lähe mu emotsioon siin mitte kaugemale. See kretiin pole seda väärt. Igaüks meist peab kord oma tegudest aru andma. Osadele sest seltskonnast on see tund juba saabunud, osadele veel tulemas. Vahel on hämmastav, kui vähe see mind liigutab. Justkui kuivanud kaselehed tuules on alatult käituvad inimesed minu jaoks. Ja kui neid see pendel lõpuks tagasilöögis tabab, ei jaksa ma tunda hääd meelt, justnagu kurbus kaselehtede huku üle on mulle võõras. Ainult ükskõiksus on jäänud.
Niisiis. Tagasi kuvari manu, aastat kümme tagasi.
Vene kriis??
Kohvi üledoosis organism ei suuda kommentaare retsenseerides siiski jõuetult pääd vangutamata jätta. Mida põrgut on kohalikul küündimatusel end välja vabandada Vene kriisiga? Olukord, kus kompaniid juhivad juba ammu allhankijad ning diilerid oma soovide ja tahtmistega, kus vastutav juhtkond viibib konstantses joobes ja seetõttu juba ammu juhtimissuutmatu on, kus seatavad ebarealistlikud eesmärgid kuuluvad juskui ulmejuttude paremikku... mida peaks Vene kriis selles olukorras tegema? Kogu süü enese pääle võtma? Yeah, right.
Miks ma seda kirjutan?
Aga selleks, et kui mõni teine noor ema praegu kusagil betoonist ja klaasist puuris oma ainukordset elu raiskama peaks, kirjutades tulemuste kommentaariks juhtkonna survel või siis iseenese tarkusest "majandussurutis", "finantsturgude kollaps" või muud säärast, ise suurepäraselt teades, et tegemist on kohalike tontide saamatuse elik küündimatusega, peatuks ta hetkeks ja mõtleks. Mõtleks, et kas see iseenesemüümine lõppeks liiga kalliks ei lähe. Et kas etem oleks jääda harjumuspäraselt ausaks. Mõtleks, kas olukord, et rahvusvaheline suurkontsern, olles omandanud kohaliku keti, koondab 3/4 töötajaist ning jagab "suurenenud efektiivsusest" ning "äriüksuste sünergiast" lämisedes tekkinud töökoorma allesjäänute vahel, et siis need äraaetud hobused mõne aasta pärast kuklalasuga igavestele karjamaadele saata, on ikka see, kus ta oma laste ja pere arvelt 20-tunniseid tööpäevi tegema peaks.
Vene kriis ei tähenda siinses kirjatükis mitte toda 1998/1999 aastal Eestit tabanud transiitturu ärakukkumist. Vene kriis on mõiste, mis on sest ajast minu jaoks oluliselt laiem. Vene kriis on vene ajal elanute hinges valitsev eetiline tühimik. Enamik ebaeetiliselt käitujaist on mitte nii ammusel nõukaajal olnudki pugejad, päälekaebajad, koputajad, parteilised ussikesed ja muud põlastusväärsed tõugud. Olendid, kes pole väärt kandma inimese nime. Just needsamad inimesed, kes naabertalu hää õunaaeda ja viljakaid põlde kaedes külanõukogus koputamas käisid. Südames kloppimas paaniline hirm - kas jõuan teise enne tanki alla lükata, kui tema minu? Igasugune hilisem kahetsus ja süütunne on teeseldud ja kasutu - just niisama ebasiiras, kui mütsimudiv naabrimees mu Siberist tagasiroomanud ja kodulakka surema jäänud vanaonu sängiveerel.
Vene kriisi võib mõista loodusseaduste koha päält. Söö ise või saa söödud, seda võime looduses näha iga päev. Kui loomad lähtuksid mingeist kõrgemaist põhimõtteist, näituseks keelduksid ründamast pesa ja poegi kaitsvat vigastet emalindu, oleks see ju humaansuse eredaim näide? Hästi, loomariigis sellist käitumist ei kohta ning kõik ongi üles ehitet puhtale pragmatismile. Miks siis teeskleme inimestena, et meil on kultuurikiht? Miks tunneme meeleliigutust, kui näeme kunstiteost või loeme raamatut, kus on kirjeldatud tavapärasest erinevat käitumist? Kas poleks õigem olla siirad, ning tunnistada, et Vene kriis on meist hävitanud kõige inimliku alged? Need vähesed, kel mingigi selgroog säilinud on, võiks ju korjata mõnele laiule reservaati, et nad, ullikesed, kriisimaailmas ei hukkuks. Inimühiskonnast ei tule isoleerida mitte kurjategijaid, sest inimese südamesse teine inimene ei näe. Ühiskonnast tuleks eemaldada just need, kes kriisielanikena käituda ei suuda. Need, kes vaatamata kõigele ei ole valmis omakasu nimel teiste elu ja tervist hävitama. Need, kes majandusliku kasu nimel pole valmis merd, maad ja metsa rüvetama. Okei, needki, kes kräppi süüa ei suuda, just seda, mida toodab meile onu K****a :P
Viimane skandaalihakatis (esimene leedi vs. kräpikompanii) on tegelikult halenaljakas. Kui üks vastutustundlik ema oma pere tarbijaeelistusi väljendab, ei peaks kollakirjandus sellest küll mingit teemat tegema. Ka argumendid, millega kräpikompanii end kaitses, olid kui halva PR-i õpikust maha viksitud. Keda huvitab, et te ekspordite või mõned närused millid makse maksate, kui rikutud tervisega lapsukesed haigekassa kõhna rahakoti tohterdada jäävad? Oleksid nad vastukaaluks mõne tervislikuma maiustuste seeria tootmisse saatnud, võiks nende küündimatut viginat ju isegi uskuda. Ja too Postimehe ajakirjanik, kes sellise mõttetu saasta kokku keeras, võiks pisut kah peeglisse vaadata. Need lehed, kus kollase mölaga klikke teenitakse, olid vanasti hoopis teiste nimedega. Hääd ajakirjandust eristab kõmujanulisest just see, et faktil ja arvamusel tehakse vahet ning ajakirjaniku ennastimetlev seisukoht ei lehvi kollase plaguna läbi kogu artikli.
Hääküll. Kriisiteema tänaseks lõhki löödud. Järjekordne maailmaparandamine valmis ning koos sellega ka aeg asuda usinaks. Nii usinaks, kui see praeguses olukorras võimalik :)
5 kommentaari:
Huvitav lugemine. Katsusin vaimusilma ette manada seda sinu aastatetagust rabelemist ja reetlikke alluvaid. Üks, mis kindel, karda lolle, sellest olen ise ka aru saanud. Nemad tõlgendavad kaastunnet sinu nõrkusena ja on valmis seda sobival hetkel sinu vastu ära kasutama.
Siis aga kujutlesin ennast sinu alluvana, teeme mängult nii, et ma pole loll ega alatu. Aga oletame, et ma ei jaga sinu töönarkomaanlikku suhtumist. Ei spekuleeri, kas teisiti oli võimalik seda tööd teha või mitte. Miskipärast on mul tekkinud tunne, et töötada alluvana sinu maksimalismi järgi pole mitte lihtne. Nii et võib-olla hakkas alluv seda töönarkomaanist bitchi ülemust vihkama ja leidis, et kõigile oleks parem, kui tast lahti saaks... OK, selline soov oli ikkagi veidi alatu, aga eks igaüks on ju enda eest väljas, kas pole?
Oli kuidas oli, selge on see, et ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks. Kindlasti tuleb alatus ringiga tagasi sellele inimesele.
Mis puutub kräpi-teemasse, siis ma ei usu, et laste tervis päriselt ohus on mõne kommi pärast päevas. Kes tahaks surra tervena, see ei tohiks ühtegi töödeldud toiduainet tarbida, keeta -küpsetada tuleks ise naturaalsetest toiduainetest. Aga meile ülejäänud perenaistele, erinevalt proua Evelynist, ei maksta riigi poolt kodus tervislikult toitumise eest niisugust raha. Me peame tööl ka käima ja ajapuuduse tõttu paratamatult tarvitama toiduks ka üht-teist ebatervislikku valmistoitu. Armastatud Kalevile aga kulub säru tegemine ära, nad on "vana hea maitse" täits p****e keeranud küll. Nii et ma ütleks, et jutt on ju õige, aga vales kontekstis ja valede rõhuasetustega. Pool süüd minu meelest ajakirjanikul, aga teise poole korraldas tibi-Evelyn küll ise.
Igaks juhuks kinnitan üle, et minu mõttemäng polnud mõeldud sinu hurjutamiseks. Niisama katsusin vaadata olukorda teise poole pilguga. Selge on see, et kui kahe koos töötava inimese ettekujutus töö intensiivsusest ja tulemuslikkusest kokku ei lange, siis tuleb lahku minna. Alati on võimalik asju ausalt selgeks rääkida, selmet nurgataga susida.
Eks inimese eetikast, omakasupüüdlikusest, õiglusest jne sõltub, mis lahendus valitakse. Nagu elu näitas, et kuna sina ei lasknud teda lahti, siis üritas tema sinust vabaneda...
Algarv hää,
ole mureta, hurjutamist ma ei pelga. Minu nahk on selleks liiga paks :P Ja eks ma ikka kae kah, kes räägib :)
Tolle kretiini keisiga (ausalt öeldes imestan isegi, et viitsisin sellest kirjutada, plaanis oli kriisiteema siiski), oli ilmselt pigem põlvkondade vaheline vastuolu pluss oma küündimatuse varjamine ja selle pugejalikkusega kompenseerimine. Kui sa saad noore spetsialistina äkitsi 1 alluva asemel 11 ja karmi ülesande neist aasta-kahe jooksul 9 koondada, siis on vägisi raske tarku valikuid teha. Eks too tädike oli kah ilmselt aastaid hirmul elanud, et kohekohe paber näppu antakse, kuna nii erialased kui ka keeleoskused jätsid üsna tugevalt soovida. Kuid, nagu juba öeldud, vahet pole.
Liigne kohusetunne ja lootus, et süsteemide ebatäiuslikkust annab isikliku usinusega kompenseerida viisidki mu toonase mõttetu ülerügamisena. Ka ülemustel on ju mugav kolm ametikohta ühtedele õlgadele laduda - eriti kui muidu kolme kodanikku üle Euroopa lennutama peaks :P
Pisut haiget tegi just sääne... tänamatus. Olin tüüpe oma selja taga äriüksuste eest kaitsnud ja omast vabast ajast oma teadmistest ja oskustest harinud. Ja siis sihuke alatus :P Praegu võtab muidugi muigama, olen lihtsalt aru saanud, et inimlikkust ja osasid inimese moodi väljanägevaid inimesi lahutab suur kuristik. Eks ma oleksin pidanud ikka teadlaseks saama-jääma, nii nagu algul ülikooli astudes plaaniks oli.
Ja veel, sapiselt ütlevaks bitchiks olen ma olude sunnil muutunud alles viimase paari-kolme aasta jooksul. Nii nagu välismaal elades õpid ära võõrkeele, nii õpid kaabakate keskel elades nende kõnepruugi ;) Laste, lähedaste ja kaastöölistega olen ma tõesti üsna sõbralik ja vägivaldne keelepruuk on üsna võõras. Aga kusagil peab ju ventima. Olgu selleks siis see üksildane teraapia-blogi. Saan siin vaheldumisi kaabakakeelt pruukida, siis taas maailma ning iseend parandada :)
Ja mis parim: eelmisel näddalil väisat sõralise-tohter ütles, et areng olla 0! Edaspidi 2x aastas näitamas käia. Vaat siis teraapilise kirjutamise mõju :)
Väga hea uudis tohtritelt! See sõraline ei saa rõõmsatest ja õnnelikest inimestest jagu. Loodan, et üks väga suur rõõm iga päevaga üha suuremaks saades lõplikult selle hirmu päris ära kaotab! Ise lasin just hiljuti ühe kahtlase sünnimärgi ära lõigata ja täna sain vastuseks, et miskit halba ta endas ei sisaldanud. Parem siiski karta kui kahetseda.
Täpselt. See kartmise ja kahetsuse asi siis.
Lasin oma täpid ka üle kaia. Tohter oli pisut pahur, kui ütlesin, et ma neid ise iga päev mõõta ei jõua. Et püüan rohkem laste tervisega tegelda.
Tundsin end ta kommentaari pääle vastutustundetu mölakana :P Aga niipalju sain targemaks, et mingisugused popid kreemid UV kiirguse vastu eriti ei aita. Pikk riietus, ei muud. Õnneks pole ma kunstpäikest kunagi fännanud, paljas mõte mingis lilla valgusega karbis kügelemisest tekitab mus maalilise klaustrofoobiahoo :P
Postita kommentaar