Masu-nimelises vabariigihakatises on ehk kohane mõelda pisut eestlaste kollektiivse pessimismi pääle.
Ma olen küll suhteliselt ajalookauge (nõukakooli toode, mis parata :P), kuid ajuti näib mulle, et praeguses ajas on teatavaid paralleele esimese iseseisvusperioodiga.
Jah, keerulistel aegadel ja ühis(t)e välisvaenlas(t)e olemasolul on eestlased võidelnud Vabadussõjas ja seisnud Balti ketis. Niipea aga, kui raske aeg läbi ning võimalusterohke aeg käes on kadedaid kõõrdpilke, selgapussitamist ning teiste arvelt enese upitamist küll & veel.
Elu keskpaiga liginedes mõtleme me kõik ehk enam oma juurtele. Nii minagi. Hiljutised seebiooperlikud seigad pereasjus ja sellest tulenev geneetilise tühimiku tundmine panevad vahel kaaluma, et ehk on mus isaliinis slaavi elik isegi juudi verd. Perenimi jätab ohtralt võimalusi :P Teiste rahvuste suhtes tolerantne olen ma peaaegu kogu teadliku elu olnud. Õnneks on elu mulle lisaks hämmastavatele looduse eksitustele ka imetabaselt tarku ja tugeva eetilise selgrooga kodanikke näidanud. Sellise suure valimi vaatlemine on mulle nüri järjekindlusega selgeks teinud, et igasugused rahvusstereotüübid on 1 paras orgaanika :P Miskipärast on aga mulle keskmisest eestlasest palju olulisem tugev pere ja lähedased sidemed laste ning vanematega.
Esimese poja lühike ja vaevarikas elu ning varajane surm kalestasid mind ilmselt aastateks. Samas aga õpetas see kogemus mind väärtustama hetke ja mitte asjata halama pisiasjade pärast. Mäletan seda tuulist ja tolmust kevadpäeva, kui mööda päälinna magistraali vantsides korraga taipasin, et mul on selle raske asja üleelamiseks täpselt kaks võimalust: kas jäädagi elu lõpuni kõigile halama ning ebaprofessionaalselt käitunud tohtreid süüdistama või võtta end kokku ning elada oma elu nii, et mu tulevastel lastel oleks võimalikult hää esivanem.
Juurtetuse tunne, mis kaasneb selle isa mittetundmisega, kes täna taas aasta vanemaks saab, ei ole küll niivõrd teravalt valus kuivõrd vaikselt painav. Jah, ma tean üht poolt loost. Ema räägitut. Ma ei mõista teda hukka, vastupidi. Lõppeks meeldin ma enesele ju üksjagu ning loodusseaduste järgi säänse alfase isasega kutsika soetamises pole ju midagi taunitavat ;) Kena oli temast ka see, et ta oma egoismis teise poole kõrvalepõike tulemustest lahkesti teavitamata jättis. Kuna nende suhe oli pikaajaline nii enne nende mõlema abielusid kui ka pärast neid ei hakka ma siin mingit moraalijüngrit mängima. Reeglina lõpeb loodusseadustega kaklemine indiviidile kaotusega :)
Suhteliselt seosetu on mu väsinud tekst täna. Ajendiks kirjutamisel võis olla lugu, mida kuulsin. Inimesest, kes on pärast tohutut kaotust võibolla jäänud kinni just sellesse kalestumise-ajajärku. Siiski näib mulle, et kaotustega leppimine ja soovitu leinamine on samalaadne protsess nii lähedaste, riikide-kodumaade kui miksmitte ka kollektiivide puhul. Ikkagi idealiseerime kaotatut ning see suurendab valu veelgi. Jah, ilmselt oleks mu vanim poeg praegu gümnaasiumi lõpuklassis terane abiturient. Jah, loomulikult oleksin ma oma insenerist isaga saanud käia lõppematutel kalaretkedel ning selle käigus ohtrale maailmaparanduslikke vestlusi maha pidanud. Jah, imeriigi-Eesti, see, millest sai ärkamisajal unistet, pidi olema tuubil täis õiglasi, töökaid, tarku ja häid inimesi ning õnn pidi laiutama igas õues. Võibolla oleks olnud lihtsam, kui idealistist mina oleks algusest pääle arvestanud kanepisõltlasest logardi, tehnokraadist mölaka ja korruptantidest suurkorporatsioonide ning parteibroileritega.
Õnneks või õnnetuseks ei saa ma seda kunagi teada. Kindlasti ei näe ma poega kevadel gümnaasiumi lõpetamas, ülisuure tõenäosusega ei vaheta ma pärisisaga kunagi sõnagi ning vaevalt, et mul õnnestub niikauaks Eestissegi jääda, kuni viimane maavaras oma ahnusesse lämbub või õhkutäis poliitik pauguga lõhkeb :P
Kuniks veel kark all ja kuppel otsas, kolab hundiemand metsi mööda, kord kutsikatega, siis taas ilma. Muigab endamisi oma parandamatu loomuse üle- nu tõepoolest abiidne, maailma saame parandatud, ennast aga mitte :P
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
12 kommentaari:
Pagan jah, neid häid ja ilusaid ja tarku inimesi napib. Eesotsas iseendaga on kogu see kamp nii neetult ebatäiuslik. Teiste eest õnnestub mõnikord seda ebatäiuslikkust varjata, aga iseenda eest ei peida midagi. Tuleb leppida ja püüda paremuse poole. Tegelikult ei arva ma, et teised inimesed minust oluliselt sitema iseloomuga on, nii tundub mulle see Maarjamaa elamiseks üsna kena koht olevat. Ja kui mõni isend ongi eriti ebameeldiv, siis püüan sellisest lihtsalt eemale hoida.
Kaotusevalu ja leina on raske mõistusele allutada. Paraku sinna kinnijäänuna võtad endalt võimaluse tulevikus midagi helget kogeda. Mul on hea meel, et sina oled seda suutnud. Aeg parandab haavad, kui lubad tal seda teha.
Sattusin päris juhuslikult lugema, ja mitte ainult käesolevat, vaid ka varasemaid. Mõjuv. Kohe väga mõjuv, et mitte öelda, et väga meeldis, mis kõlaks pisut labaselt.
See ei ole ainult meil siin, Eestis. Briti ajaloolane, endine KP liige Eric Hobsbawm lõpetab oma raamatu "Äärmuste ajastu" tõdemusega:
"20 saj. lõpul on maailm pigem sotsiaalse kokkuvarisemise kui revolutsioonilise kriisi äärel.
Nõukogude bloki asemele asunud vaesuse ja ahnuse anarhias pole kujuteldamatu seegi, et tuumarelv või selle valmistamise vahendid võivad sattuda valitsusvälistesse kätesse
Kolmanda aastatuhande maailm on seepärast üsna kindlalt endiselt märgistatud vägivaldsest poliiitikast ja vägivaldsetest poliitilistest muutustest. Selgusetu on ainult see, milleni need viivad."
Mida oskan Sulle öelda? Vast ainult seda, et Sa ei ole üksi ja Sinust saadakse aru. Täielikult saadakse aru.
algarv hää,
mõneti võib ju nõustuda.
Leppida tuleb paratamatustega ja püüda end parandada. Seda pidevalt.
Nüüd aga see maailmaparandamise pool. Kui mulle näib, et keegi väga ebaotstarbekalt mingeid ressursse kasutab (no näiteks kasvõi maksuraha või maavarasid), keeldun ma takka kiitmast, et eks andis Looja otsustajaile ameti, andis ehk ka tüki mõistust :P Vähemalt pilada võin ma sellist asja oma mõttetus blogis, kuni raugeb jaks :)
Kõigega siiski leppida ning nõustuda ei õnnestu. Vähemalt minusugusel radikaalrohelisel ja geneetiliselt jonnakal kodanikul. /1 mu esiisadest vahetati kunagi Pärnu kihelkonnast Kihnu ratsahobuse (või olid need 2 jahikoera?) vastu just oma trotsi ning allumatuse tõttu. Tüübist sai tubli hülgekütt :)/
Vahel on tõesti raske muuta oma suhtumist, sest maailma muuta ma teadupärast ei jaksa.
ants hää,
tänan tsitaadi ja tunnustuse eest. Siiras kiitus või konstruktiivne kriitika pole mu jaoks kunagi labased ;) Vahel on lihtsalt lohutav teada, et sa polegi oma mõtete, ideede ja seisukohtadega kretiinist relikt või tobukesest Punamütsike :)
Leppimine tuleb aastatega. Arvestades sinu ja minu vanust on loogiline, et me ühtviisi maailma ei näe.
Mina olen aru saanud, et tegelikult on olulised vaid need asjad ja sündmused, mis sind vahetult puudutavad. Sinu pere, sinu kodu, su töökoht ja edasised plaanid. Elu veeretab teele komistuskive, ka alatuid ja vastutustundetuid inimesi tuleb ette. Ometi on oma elu paremaks muutmine suures osas enda teha. Ausalt, mind ei koti, kas mõni sai maadevahetusega alusetult rikkaks või mitte. Minu elu see ei mõjuta ja ma ei muretse selle üle. Kui mingi ahnus või ülekohus läheb liiga suureks, siis tuleb sellele nagunii lõpp. Näiteks võta kaval rebaseonu Reiljan või mõni teine. Isegi kui neid vangi ei panda, siis pole ikkagi nende elus miski enam endine. Ja niipalju seaduslikkust on meie riigis küll, et Villu oma eluajal kokku ahnitsetud varandust vabalt priisata ei saa, kartmata vahele jääda. Mis kasu sellest siis on?
Aga Eestimaa jõgedes on vesi puhtam kui oli vene ajal. Vähemalt Emajões on küll, nii et mina olen optimistlik ka meie tuleviku suhtes.
Kui nüüd järgi mõelda, siis nii leplik ma nüüd ka pole, et maailmaparandamist päris maha laidaks. Sõltub asjaoludest ja taustsüsteemist, mida on mõtet üritada, mis loksub ise paika. Näiteks kui Eesti esimese iseseisvuse saavutamiseks tuli relvad haarata, siis teise saabumise juures polnud minu meelest küll olulist vahet, kas Enn Tarto, Niklus ja Lagle Parek istusid vanglas või mitte. Oluline oli see, et eesti rahva teadvus ei leppinud võõrvõimuga ja igatses iseseisvust. Kui saabus soodne võimalus, siis kasutati kõiki võimalusi.
Nii on ka meie valitsejate ja nende otsustega. Niikaua, kui need on enam-vähem rahva õiglustunde ja soovidega kooskõlas, siis asi toimib. Kui aga kriitiline vigade arv on ületatud, siis tuleb pirukas käest anda ja keegi teine saab oma võimaluse. Siiani on minu meelest see iseregulatsioon ja konkurents hoidnud valitsejate ülbust vaos. Suured tänud ka kesikutele, et nad ei lase teistel ennast kunagi liiga kindlalt tunda.
Nii ma arvangi, et mängu tuleb jälgida ja kui asi väga absurdiks läheb, siis peabki keegi vastuhakkamise enda peale võtma. Enne aga tasuks mõtelda, kas kõiki asjaolusid arvesse võttes ollakse ikka võimeline paremat tulemust saavutama. Idealismi ja reaalsuse vahel on tükk tühja maad.
Tänan õnne, et eestlaste loomupärane individualism pole lasknud juurduda niisugusel onupojapoliitikal ja korrumptsioonil nagu näiteks Georgias. Selle murdmine on palju raskem. Meil esineb seda loomulikult ka, aga kus poleks. Selle liigset vohamist takistab vana hea kadedus. Keegi saab ikka vähem ja hakkab urgitsema. Ja seadused ja kohtud on meil üsna tegusad. Nii arvangi, et pole elul Eestimaal väga vigagi. Alati võiks muidugi parem olla.
Huvitavad inimesed, huvitavad mõtted - kisuvad veel midagi ütlema.
Biankal on ikkagi omajagu õigus ka.
"Meil pole võimalik oma elukäiku tagantjärele muuta, vaid me peame sellega elama. Aga ennast ise võime me muuta." kirjutab Reiner Kunze Traudl Jungele, kes kuni viimase lõpuni oli Hitleri erasekretär ning oma jutustuse lõpus “Kuni viimse tunnini” kõneleb meeleheitest, mida ta tunneb teada saanuna, kes ta ülemus tegelikult õieti oli. (Muide sellest loost ongi tehtud see film “Untergang” – “Allakäik”). Tõsi RK kasutab sõna “korrigieren”, mis on õigem ja mida ma ei osanud korrektselt ümber panna. Kuid loomulikult on midagi niisugust alati kergem öelda kui teha.
Minu enda arvates sõltuvad aga paljud asjad siin elus sellest, mis seisukohalt sa neid vaatad. Ega mul eneselgi pole kõik läinud, nagu oleksin tahtnud. Ja siis oleks justkui pisut abi kui ma mõtlen, et tegelikult oleks võinud koguni veelgi halvemini minna!!
Õige natuke lõdvestab vahest mõnikord muusika. Kuna Sulle meeldib Pärt, proovi korraks “Pari Intervallo’t” Ja veel – nüüd sügisel on väga head Chopini valsid. Küll nukravõitu, aga see ei vähenda nende mahedat ilu, et mis siis, et midagi on möödas. Paraku nad mängivad neid valsse minu arvates liiga kiiresti. Pisut aeglasemalt oleks justkui parem? Mine sa tea? (Täitsa huvitav oleks teada, kuidas Ch neid ise mängis)
Vot nii! Ega ma nüüd oma pika ja targa jutuga Sind väga ära ei tüüdanud?
ants hää,
a) mind on võimatu tüüdata, kuna olen ise paras tüütus. Eriti enesele :P
b) Pari Intervallo on tõesti väga kena. Mängib praegu.
Ja kui nüüd lühidalt küsida, siis mis on see, mis pole nõnda läinud, nagu vaja?
algarv hää,
mind häirib justnimelt odav populism. Kuis teisiti nimetada olukorda, kui läikplakatite, õõnsate loosungite ning pisikeste hüvekestega elektoraati poputatakse? Samal ajal kaabatakse välismaiste investorite kintsu, luues ohtrasti võimalusi aborigeenidele näljapajukit makstes teenitud kasum piiri taha maksustamisele toota jättes kurnatud maa ja rahva oma hädades ilma tuulte meeldevalda. Haridus on vaenelaps, sest säälgi valitseb vorm sisu üle. Süvakultuurist ei hakka ma rääkimagi, leivast ja tsirkusest näikse kinganumbri-IQga noortele täiesti piisavat.
No ja imeriigi imelisest kohtusüsteemist pole mulle vaja muinaslugusid vesta. Isegi, kui kõik alumised kohtuastmed tunnevad süütuse presumptsiooni ning suudavad rehkendada, on viimase sõna puhul määrav vaid ringkaitse, klubilisus ja huvitet osapoole altkäemaksuandmisvõime :P Mis kuradi põhiseadus? Pole väärt seda paberitki, millele see trükitud on. Ilus aga kasutu, justnii nagu enamik selle õnnetu vabariigihakatise muidki sümboleid.
Ma armastan seda maad ja mõnesid inimesi, aga see riigimoodustis jätab mind üsnagi ükskõikseks.
Lõpuks on ikka nii, et money talks and bullshit walks :P
Mõned veel imestavad, et miks ma jala käin :P
mj,
pullikaka
Tere Hommikust!
Lähen õhtuti vara magama, ja nii saan vastata alles hommikul.
Vabanda, aga ma ei tahaks Su küsimusele siin blogis vastata. Esiteks juhtub taolisi asju väga paljude inimestega, ja veel hullematki, ning mõnedest neist on õigem rääkida kui kirjutada, niisamuti kui mõnedest on parem kirjutada kui rääkida. Teiseks olen ma juba nii vana, et sel polegi enam suurt mõtet. Ja kolmandaks – ega ainult halba pole olnud, head on ka.
Tore, et Pari Intervallo Sulle meeldis. Minu jaoks on temas midagi lepitavat, kui nii võiks öelda. Midagi, nagu venelased ütlevad - “Господ помиловал мнe” Eks ole?
Kõiges muus olen Sinuga samal lainel ja ega meil vist muud üle ei jää kui püüda - Gaudeamus igitur CUM SUMUS!! Kah kui niiviisi võiks öelda, aga ma ei tea, kas see grammatiliselt just päris õigesti öeldud on J
Ära raiska oma hingejõudu halvale, pigem otsi elus päikselist poolt, MJ. Eks sa teed seda nagunii, aga mind ehmatab natuke, kui palju viha on sinu sisse kogunenud. Ega ma tahagi sulle ette ütelda, mida mõtelda või mida mitte. Nõus sellega, mida minu blogis ütlesid, et mis hinges kobrutab, see tuleb välja lasta. Mõneti mõistan su pahameelt, eks oled üht-teist ebaõiglust omal nahal tunda saanud.
algarv hää,
mis vihasse puutub, siis kui järgmine kord tark raamat näppu juhtub, vaata Efeslastele 4:26. Mõtle sääl öeldu pääle.
Lisaks sellele olen lugenud artiklit, et eelajaloolise inimese antidepressant oligi viha. Ajukeemia on lahe, kas pole? Depressioon on teatavasti enese vastu pöördunud viha. Seega, oskus vihastuda on edukaks eluspüsimiseks hädavajalik.
Enamik inimesi peavad mind hoopis idiootselt optimistlikuks inimeseks. Üks mind parimini tundev sõbratar ütles kunagi, et kui tema oleks mina, oleks ta juba ammu surnud. Aga mul on jätkuvalt pulss, igal hommikul tšekin :P
Paljud, kes mind pääliskaudselt tunnevad, peavad mind hoopis väga tagasihoidlikuks, kergelt sotsiofoobseks ja äärmiselt leebeks inimeseks. On võimalik, et see on teatav enesekaitse liigse usaldamise ning sellest tuleneva haigetsaamise vastu.
Teatava tulimeelsuse panen seisundist tuleneva hormooniküllasuse arvele. Lisaks fakt, et olen harjunud tippspordiga ning treeningkoormustega, mida praegu kahjuks teha ei saa. Seegi maandaks.
Kolmandaks ehk seik, millega hiljuti töiselt kokku puutusin: ma tõesti ei või taluda, kui mõni inimene niivõrd ebaprofessionaalne on, et selle varjamine juba ettevõtjale TEEKide kaotusega lõpeb. Maksuseadusi ei tohiks tõlgendada nii, et 85% käibest peab ettevõtja maksuametile saatma ja ise seejärel pillid kotti panema. Maksuarvestus ei ole üldiselt ülekohtune. Tähele pandagu, et ma ei räägi maksupettustest, pigem julgustan kliente alati korralikult makse tasuma (rahulik ööuni on palju väärt). Aga absoluutselt kõikide maksuparagrahvide ettevõtja kahjuks tõlgendamine ning nö. igaks juhuks maksu maksmine ei käi minu meelest kah tavaloogikaga kokku. Eriti, kui maksumaksja selle tulemusena end kuulekalt pea pankrotti maksab ning seejärel tööbörsi kaunistama suundub. Vahel on riigile jätkusuutlik ettevõtja pikas perspektiivis kasulikum.
Hääküll, lõunapaus peagi läbi :) Eelkõige, muretust. Inimesed lähevad lihtsalt erinevaist asjust leili ja kindlasti olen minagi paljuis asjus liigagi ükskõikne.
ants hää,
vabandada pole vaja, aimasin isegi, et kõik jutud pole blogiilma tarvis.
Ladina keel on üks ilusamaid keeli, mida tean :)
jaksu
mj
Tead, see on väga hea mõte, et viha on antidepressant. Nii et vihasta terviseks!
Kalli-kalli kah!
Postita kommentaar