kena tütarlaps laulab mulle vahel, kui töö liiga rutiinseks kiskuma kipub ja seeläbi näib, et valmisvarutud virna kahanemine üha aeglustub.
Vahel on töösõltlus samasugune narkomaania, kui alkoholism või trennitõbi. Viimaseid kahte olen riivamisi näinud, esimest aastaid põdenud.
Osadele inimestele oleks justkui omane lahustuda mingis väljamõeldud elus. Vahel võib see olla eskapism suurte ja tõsiste probleemide eest. Kui su lähedane haiglas voolikute all vaevleb ning sa mõttepaguluseks end töö, veini või spordiga tapad, võib see ju mõistetav olla. Sama kehtib leinajärgse taastumisperioodi kohta. Probleemiks muutub sääne põgenemine ilmselt siis, kui olukordade venimise või siis sõltuvusaldis natuuri tõttu selline käitumine harjumuseks muutub.
Jah, tõepoolest. Mul on nii endale kui ka nii mõnelegi sõltujale häid uudiseid:
1. töö saab tehtud ka ilma sinuta. Pole olemas mingit "hakkan elama siis, kui .... " elu. On vaid see, mis praegu halastamatult tiksub. Laleh on jõudnud juba 2*3:36 laulda. Seitse minutit mu ainukordsest elust :P
2. viimase piirini tuunitud keha võib küll kena kaeda olla, aga ehk vajab lõõgastust pigem su vaim? Ehk tahavad kordumatut sinu-aega lapsed, elukaaslane või vanemad? Loomulikult on pärast tõsisemat tõbe hiiglama tore, kui jälle liikuda saad kuid seda liikumist tuleb teha mõõdutundega.
3. Veiniuimas oleme me kõik kangelastegusid korda saatnud ja surematuid teoseid loonud :P Iseasi, kas see kangelaseelu ja loometegevus lõppeks nii ära ei kurna, et kulutet kestaga muud targemat teha pole, kui karskusseltsile eksponaadiks saata ;)
Nõnda siis. Selle enesekriitilise manitsusega täna lõpetaksingi. Elagem tänases. Ja mitte pelust, et homset ei pruugi tulla. Reeglina see siiski tuleb. Pidevalt minevikus või tulevikus elamine ei jäta lihtsalt hetke vaatlemiseks aega.
Aga just see käesolev hetk ongi nii ehe ja ilus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar