Poolteist aastat sõnulkirjeldamatut õudust sai täna osaliselt läbi.
Miks kuradi päralt ma nüüd siis nutta ulun? Kergendustundest? Enesehaletsusest? Seda enam, et see on pooleteise aasta jooksul esimene kord. Ma üldiselt elan vist oma jamad sissepoole.
Kuidas üldse inimesed sellistes olukordades ellu jäävad. Korjavad oma viimased tahtejõu riismed kokku ja kasvatavad Kivirähki sõnul enesele kivist kasuka selga? Kuidas põrgu päralt nad üldse veel elus kedagi usaldada suudavad?
Kuidas olla üle sellest, kui inimene, keda pidasid lähedaseks ja oluliseks, on suuteline su vastu mõeldamatuid alatusi korda saatma ning sisuliselt püüdma võtta sult kõike, mille nimel sa elad? Millises universumis kasvavad üles sellised monstrumid, kelle südametunnistus lubab selliseid asju teha? Milline peab olema see ilmselt lapsepõlvest pärit trauma, mis muudab inimese nõnda kalestunuks ja kättemaksuhimuliseks? See, kes küla vahel piibliga vehib ja halastusest, armastusest ning andestusest jutustab, on valmis oma isiklikus elus kättemaksu ja omakasu nimel neid kõvasti kuulutatavale põhimõtetteid täielikult ignoreerima.
Kuidas õnnestuks mul oma lastest kasvatada inimesed, kes teavad, mis on õige ja mis vale. Ja siis selle vale tegemisest hoiduvad?
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 kommentaari:
Ega ma päris täpselt ei mõika, kelle või millega maadlemine su viimase aja elu on mürgitanud. Tahaks loota, et see pettumuse valmistaja Nublikute isa on, aga temast pole sa ammu enam midagi head oodanud. Kui su uus pere murenemas on, siis ei oska ma midagi muud öelda, kui et palju võib ühele inimesele raskusi ja muresid selga laduda...
Nii või teisiti poleks ma sinu pika vaikimise järel nii kehvi uudiseid kuulda tahtnud. Lootsin, et sul hakkab väikeste kõrvalt just veidi hõlpu olema, et jälle oma vaimukate kirjatükkidega lugejaid rõõmustada. Sa vist ei teagi, kui hõredaks sisulist juttu kirjtavate blogijate read on jäänud. Mitte et mul titeblogijate vastu midagi oleks :D
Jah. Paraku.
Mõni kohe oskab oma elu keeruliseks elada.
Pärast teise põngerja sündi läksid suhted käest ära ja tipnesid kohtuliku lahutuse ning hooldusõigusvaidlusega. Praeguseks on asi küll pisut rahunenud, jätkuvalt abielus ja lapsed loomulikult minuga.
Diagnoos: ise loll :P
Postita kommentaar